Nazisploitation'i filmižanri kuulus kümneid kahtlase väärtusega linateoseid – üks hullem kui teine.

Foto: Kollaaž (Grindhouse Database)
Aare Kartau 28. jaanuar 2022 20:55

„Sulle langes osaks au heita voodisse Saksa naisega, pealekauba veel SSi ohvitseriga! Sina, tööline, kes kuulub madalamasse rassi, julged minu käsus kahelda?“ Nii põrutas 1974. aasta linateose „Ilsa: SSi naishunt“ nimitegelane – võimukas ja rahuldamatu natside koonduslaagri vangivalvur Ilsa – tema voodist lahkunud kinnipeetavale, keda ootas kastreerimine. Omamoodi kultusteoseks saanud film kuulub sadistlikku erootikat ja natside sõjakuritegusid ühendavasse kummalisse filmižanri nazisploitation, mille kõrghetk saabus 1970. aastatel. Blondi ja rinnaka Ilsa filmide kõrval on samasse žanri paigutatud ka linateosed „Gestaapo viimane orgia“, „Öövalvur“, „Armulaager nr 7“, „Salongikiisu“ jpm.

Pärast II maailmasõda muutusid Saksamaa natsionaalsotsialistid pea kogu maailmas tabuteemaks. Sõja ajal ja järel sündinud põlvkonna jaoks tekitas ideoloogia julm olemus siiski paratamatut tõmmet – ütleb ju vanasõnagi, et keelatud vili on magus. Seda suutsid 1960–1970. aastatel endi huvides ära kasutada Euroopa ja Põhja-Ameerika filmitegijad, kelle arvates esindas fašism eksootilist ja erootilist nähtust. Näiteks võrdlemisi „kuiva“ kommunismi puhul poleks saanud sarnaseid paralleele tõmmata. Mida tabulikum oli lähenemine, seda atraktiivsemaks muutus see ka popkultuuris. Kõige selle taustal sündiski nazisploitation – filmižanr, mida iseloomustavad karmikoelise natsierootika kõrval väike eelarve, halb stsenaarium ning kehv näitlejatöö.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad