Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinna arst pani diagnoosi moetantsudele (1)
„Tallinn tantsib. Alates koolijütsist kuni auväärt riigitegelaseni alistuvad kõik vastupanuta tantsujumalanna tujudele. Roheline noorus tantsib uudishimust, küpsem rahvas hea tooni pärast,“ alustab Tallinna Post 15. detsembril 1929 oma tantsuanalüüsi. Kuid on samas mures.
Salongitants olevat äkki saanud millekski muuks kui seltskondliku lõbu ja noorusliku elujõu väljenduseks. Tallinna arst ja pedagoog ütles Tallinna Postile, et tema hämmastusel polnud piire, kui ta jälgis ühes restoranis tantsu džässbändi saatel.
„Pisitillukeses tubakasuitsuga täidetud ruumis tammuvad tihedalt kokkulitsutuna tantsupaarid. Noormees, kelle nägu on surnukahvatu, klammerdab ihara käega noorukest tüdrukut vastu oma keha. Neiu liigub oma partneri käte vahel kuutõbisena, paled haiglaselt punased, silmad suletud. Nurgas hulub, kiunub metsikult orkester seninägemata instrumentidega.“
„Mitte tarve tantsu kui niisuguse järele, vaid juhus tunda tugevaid erootilisi elamusi tõmbab noorsugu tantsupõrandale,“ paneb doktor sellele diagnoosi. „Daamide enam kui vähene riietus ja tantsijate kokkusurutus, nagu see pole lubatud ühelgi teisel juhtumisel seltskonna silme all, annab tantsupõrandal sääraseid elamusi, mis muidu kuuluvad vaiksesse kambrisse. Kirglised tantsulõvid on kahtlemata teadlikud neist „elamusist“ ja algajad noorukesed langevad ohvriks. Eks nad on ju ka tehtud lihast ja verest.“
Kommentaarid