Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas valverügement kähku laiali jooksis (3)

Eestil oli 30 aastat tagasi mure: kes hakkab kinnipidamisasutusi valvama. Kohe korjavad Vene sisevägede konvoipolgu mehed oma kompsud kokku ja kolivad minema. Kui kedagi pole asemele panna, tuleks kuulutada üleüldine amnestia, ütlesid poliitikud ja pärast pikki vaidlusi otsustati moodustada ajateenijatest valverügement. Detsembri alul 1991 võeti teenima 200 meest.

Eest leidsid nad kütmata ja reostatud ruumid. Isegi mundreid polnud kõigile anda. „Ülemused (venelastest praporštšikud) olid pidevalt purjus. Köögikatlad ei töötanud, pesemisvõimalust polnud, WC oli umbes,“ kirjutas omakandi poisse vaatamas käinud Rapla ajaleht Ühistöö 7. detsembril 1991, kui kõik 200 noort olid oma asjad selga võtnud ja koju läinud.

Samal päeval nentis Päevaleht, et nõupidamisel siseminister Olev Laanjärve juures tunnistati valverügemendi komplekteerimine ebaõnnestunud eksperimendiks. Häda olnud ka selles, et Moskvast vastatud uduselt palvele osagi konvoipolgu varustusest maha jätta: „Töötatakse välja võimalust teile üle anda osa sisevägede varustusest.“

Oldi väljapääsmatus olukorras, kui valitsuselt ei saadud tuhandeid voodilinasid ega padjapüüre, ka külmikuid, pesupesemismasinaid, isegi triikraudu mitte.

Valverügemendi esimene ülem tunnistas, et saatis ise poisid koju soojade rõivaste järele ja möönis: osa neist on sellised, kellele mina automaati kätte ei annaks.