„Kuritegu on kahtlemata üks hukkamõistetavamaid ja jõledamaid Eesti kuritegevuse ajaloos,“ kirjeldas üks kriminaalametnik Luunja veretööd. Pisipiltidel roima korraldajad Johannes (vasakul) ja Theresa Nestra. Taust on illustreeriv.

Foto: Kollaaž (Vida Press, Uudisleht nr 202)
Aare Kartau 26. juuni 2022 08:30

Kui 1934. aasta novembri alguses suri Tartumaal Luunja vallas asuva Laastiku talu vanaperenaine Helene, kirjutasid ajalehed sellest esialgu kui enesetapust. Näiliselt oli 46aastane lesk end heinaküüni redeli külge poonud. Peagi selgus, et tegu oli hoopiski keerulisema juhtumiga, kui algselt tundus. Toimunud oli päranditüliga seotud külmavereline mõrv, mida üritasid ohvri poeg ja tolle abikaasa võimude eest varjata.

1934. aasta sügisel, kui Eesti kinodes linastus film „Tarzan ja valge neiu“ ning pudel Old Jamaica rummi maksis kuus krooni, toimus Luunjas kohutav veretöö. 2. novembri õhtupoolikul võis tunda talve saabumist – ehkki päeval valdasid plusskraadid, langes õhutemperatuur öösiti miinusesse. Maad oli katnud juba ka esimene lumevaip. Sellises olustikus suundus Theone-Helene Nestra metsade vahel asunud Laastiku talu lauta – ees ootas reedeõhtune lüps. Naine ei osanud kuidagi ette näha, et hoonest ta enam elusana ei lahku.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad