Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas susla hakkas Virtsu tossutama (28)

Parandan vea: sakslaste ajal,1941.a.-1944.a. oli Tallinn-Sadam-Ruhja vahel käigus eks- pressrong,mida tunti nime all Ruhja ekspress ja mis oli käigus 15.augustini 1944.a.Sel- lele rongile oli pääs,erinevalt Virtsu rongist,märksa raskem,vaid vabade kohtade alusel ja sedagi sõidulubadega,mida ka sageli Välipolitsei poolt kontrolliti.

Eelnevale lisaks: kõigele vaatamata sündis veduri ja kaubavaguni vahel väike kokku- põrge,mis siiski suurt kahju ei toonud.Seejärel haagiti kaubavagun veduri külge ja toime- tti oma kohae- haruteele.Karuse jaamaülem aga sai Riigi Raudteevalitsuse Ülemalt käsk- kirja lohaka teenistuse eest.Sama juhtus 1932.a. talvel Virtsu jaamas: tormituul tõukas kaubavaguni Virtsu jaamateel omapäi sõitma- loodusjõude ei olnud takistamas keegi. Tulemuseks oli, tühi kaubavagun veeres sõidu lõppedes Virtsu jaamas lihtsalt ühe paari ratastega rööbastelt välja.Kohale kutsuti teebrigaad tungraudadega.

1932.a. talvel oli juhtumne,kus Karuse jaamas sõitis kõrvalteel olev tühi kaubavagun jaama peateele seetõttu,et jaamatee oli kallakul,kohustuslik tõkis oli kaubavagunile jäetud alla panemata ja pöörang ümbertegemata.Nii see tormituul selle õnnetu vaguni sinna tõukas.Seda märkas viimasel hetkel Karuse jaamaülem,kes vehkivat petrooleum- lampi,signaallippu ja vilet käes hoides kohale tormas.Tuudi jaama poolt paistsid juba saabuva reisirong Nr.13 tuled.Vedurijuht pidurdas,nagu sai,abi andis vastuauru.

Eesti Vabariigi ajal oli Märjamaa ja Lihula jaamadest lähtuvad kruusaveo raudteeharud, mis küll hiljem likvideeriti.Tavaliselt seisis neis jaamades liivarong tagavarateel.See koosnes liivaveo vaguneist ja tavaliselt kahest kinnisest kaubavagunist.Ühes olid teetöö- liste tööriistad ja vahendid.Teises kaubavagunis (köetavas soojakvagunis korstnaga), mida ka venepäraselt vagontsikuks nimetati,elasid teetöölised.Brigadir oli korteris.Hom- mikul tuli ta kohale,viis mehed rullikuga tööle,liivarong sõitis ka neile järele.

Stalini ajal oli Virtsu raudteel käigus ka agitatsioonirong,mille kooksseisu kuulus ka kino- vagun,milles raudteelased ja nende pereliikmed said mitmesuguseid filme vaadata.Käi- gus oli ka vagunpood raudteelaste ja nende pereliigete varustamiseks.Vahel jäi see tule- mata ja pahased raudteelased siis ootasid... Märjamaa teemeister Vaher võttis sel tee- mal korduvalt sõna: meie,Märjamaa,Pühatu ja Koikse jaamade teenijad oleme kohal,aga mida pole,on lubatud vagunpood.Vahel see tuli,aga polnud jälle kaupa,mida raudteelased soovisid.

Reisiliiklus Tallinn-Sadama ja Virtsu sadma vahel kestis 1944.a. Hiljem jäi algjaamaks Tallinn-Väike.Virtsu sadamaraudteel kestis liiklus 1966.aastani,mil see demonteeriti. Virtsus alustati raudtee ülesvõtmisega 27.mail 1968.a.Kuid tööd ei sujunud plaanipä raselt: kohalikud raudteelased keeldusid oma kätetööd lammutamast ja läksid kaluri- teks.Seetõttu tuli demonteerijaid tuua mujalt.Viimane töörong lahkus Virtsust 18.juunil 1968.a. ja viimane materjale äravedav rong 20.juunil 1968.a.

Rapla-Virtsu raudtee sulgemisjutt võeti esmalt üles aastal 1959. Tõsisemalt nõuti seda juba 1962.a.Põhjendusena toodi välja jua eelpol mainitud argumendid ja rahaline eba- tasuvus.Mis saab raudteeliini teenijaist,hooneist jms.,sellest toona vaikiti.Plaan Rapla- Virtsu raudtee likvideerimise kohta kinnitati Moskvas NSVL Ministrite Nõukogu vastava määrusega 17.etsembril 1966.a. ja see ei näinud ette tee ümbereehitust.

1958.a.oli juhus,kus Tallinn-Virtsu rongile olid juurde lisatud vagunid kirjaga "Tallinn- Pärnu".Pärnu reisijad läksid vagunisse ja suur oli nende üllatus,kui peale Rapla jaama sõitis rong Virtsu suunas.Kisa kui palju! Raikküla jaamas tulid reisijad rongilt maha ja jäid ootama Virtsust tagasitulevat rongi.Tallinn-Väike Vagunimajanduse Osakonna Ülem pidi seejärel ajakirjanduses pahasstele reisijatele aru andma,rohkem midagi sellist ei esinenud.Sel perioodi oli Rapla-Virtsu liinil käigus üks reisirongi paar.Rong peatus jaama- des vaid minutiks paariks.Käigus olid ka eraldi kaubarongid.

Sakslaste ajal,1941.a.-1944.a. oli Tallinn-Sadam-Virtsu sadama vahel käigus üks reisi- rongipaar.See oli alailma rahvast täis.Koikse ja Pühatu ning teistest jaamadest peale- tulijad ei mahtunud kuidagi rongile,konduktor käis ja õiendas,nagu sai... Sõitsid siin Saksa ohvitserid,sõdurid,linnainimesed,maainimesed,ametnikud ja teised.Virtsu liin polnud väga tähtis,agu Ruja ekspress,nii ei sattunud siia sageli ka Välipolitsei ehk rahvakeeli Ketikoerad.Inimesi oli vagun täis: kes ajas juttu,kes luges jne.

Veemajad jaamades (Märjamaal,Vgalas,Virtsus) olid vajalikud eeskätt auruvedurite vee- ga varustamiseks.Diiselmootorvagunitel neid ei vajatud,1957.a. septembrist kasutusele võetud diiselmootorveduritel TU2 polnud neid üldse tarvis ning hooned jäid valdavalt jaamateenijate ja teebrigadide tarbeks.Veemajades oli eraldi ametnik- veemaja masinist ja tema allus vastavale jaamaülemale.1957.a. võeti kasutusele ka täismetallist rohelised reisivagunid PAFAWAG (Poola Rahvavabariigis toodetud),mis olid õhkpidureil.

Eesti Vabariigi ajal oli Virtsu raudteel tavaliselt käigus kaksreisirongi paari,lisaks moo- torrongid,eirongiddresiinid,kaubarongid,komisjonide rongid jne.Raudtee ülevaatust teostati tavaliselt kaks korda aastas- mais ja novembris või ka aprillis ja oktoobris.Liini- le sõideti spetsiaalse ametvaguniga Tallinn-Väiksest või mootordresiiniga ja seati tege- vuskulude hindamiseks kokku eelarve aruanded: kus ja mida ning missuguse summa eest on vaja teha.Selle kinnitas Raudteevalitsuse Nõukogu ettepanekul Teedeminister. Toonane Virtsu rong oli sageli rahvast täis,harva tühjem.

Rapla-Virtsu rongi teenindas Eesti Vabariigi ajal tavaliselt kuueliikmeline brigaad: veduri- juht,vedurijuhi ab,rongijuht (kellele allus kogu rongipersonal),vanemkonduktor,noorem- konduktor ja vaguniõlitaja,keda ka rongiõlitajaks nimetati.Viimasel neljal oli igaühel tee- nida ka oma pidurvagun.Peale igapäevase rongitöö pidiiid nad vahel tegelema ka tööde- ga,mis plnud nende põhitöö,sest juhtumeid oli igasuguseid: olma politseinikeks,arsti- deks jne.Vahel oli ka mõni päris politseinik ja arst rongil ja siis oli abi kohe olemas.

Eesti Vabariigi ajal olid veeremis Virtsu rudteel esialgu vaid auruvedurid.1938.a. võti siin kasutusele diiselmootorvagunid DeM. Nr.Nr.1-4.Neist Nr.3 ja Nr.4 olid modernisee- ritud pidurdussüsteemiga,mis aitasid ära hoida palju avariisid,kuna esines juhtumeid, kus järelvalveta koduloomad- lehmad,hobsed,lambad,sead jt. hulkusid raudteel ringi, vahel jäid alla ka inimesed,nidjuhtumeid tuli ikka aeg-ajalt ette.DeM.-e tunti rahvapära- selt nime all Mulgi ekspress ja neil oi järel üks klassvagun,vahel ka kaks või enam.

1932.a. ja 1933.a. oli raudtee seisukord uuel raudteel Rumba ja Rootsi jaamade vahel nigel.Vagun raputas,mis hirmus ja reisijad kinnitasid,et neil on tunne,justkui sõidaks nad peale Kuivastu-Virtsu laevasõitu taas merel... Aga õnneks vagunid rööbastelt siin välja ei läinud.Teedeministeeriumi Riigi Raudteevalitsuse Direktori poolt väljaantud käskkirjaga piirati siin liikumiskiirust,seejärel teelõik korrastati ja sõita võis taas normaal kiirusega.Siiski peab märkima,et Eesti Vabariigi ajal oli Rapla-Virtsu raudtee tehniline seisukord päris hea,võrreldes mõne teise liini,eriti aga Türi-Tamsaluga.

Rapla-Virtsu raudtee rajamiseotsus langetati Riigi- kogu poolt 25.mail 1928.a.- täpselt 4000 aastat en- ne viimase rongi sõitu.Ehitust alustati korraga Rap- last ja Virtsust,seejuures Virtsust kaks nädalat va- rem.Korra,se oli 1930.a.,läks ehitusmaterjalidega raudteepraam Virtsu sadamas merepõhja,kuid tõs- teti taas pinnale ja tööd võisid jätkuda.Rumba ja Rootsi jaamade vahel said raudtee-ehitajad kokku.