Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Emajõe kaldal müüdi kohvritäisi raha (1)
„Emajõe vasakul kaldal, seal, kust Tartu pääseb üle puusilla, on ülikoolilinna täiturg. Praegu käib neis ärides muidugi elav tegevus, sest siia voolab kokku sakslastelt ostetud kraami. Kuid need poed on huvitavad siiski muu tõttu – neis müüakse raha,“ kirjutab Esmaspäev 25. novembril 1939.
Rahaturul oli konjunktuur tõusmas ja kui ajad hakkasid ärevaks muutuma, suurenes huvi ka vanade tsaarirublade vastu. Endisaja Saksa raha (isegi langusaja miljardilised pangatähed) oli juba otsas. Suurimateks rublade turustajateks olevat olnud Peipsi-äärsed venelaste külad, sest mujal visati vana Vene raha juba ammu minema või siis jäi vaid mõni rubla kummutisse vedelema. Kuid Peipsi kandis hoiti neid hoolega alles ja viidi pakkide kaupa täiturule – midagi ju nende eest ikka saab.
„Kuid väikeseks on jäänud vene raha hind,“ märgib Esmaspäev. „Kaupmehed ütlevad, et rahapakke ostetakse silmamõõdu järgi mõne krooni eest, nii kuidas saab kellegagi kaubale. Suuremanumbrilistel rahadel on muidugi kõrgem hind kui rublastel. Alaline rahapoodide külastaja olevat üks Eha tänava majaomanik. Viimasteks olnud kümnerublased, mida ta ostis. Nüüd olevat aga kümnesed läbi ja peab järg tulema ilmselt viierublaste kätte.“
Üks äripidajaist olevat öelnud lehemeestele, et ärasõitvaile sakslastelegi müüdi sumadanitäisi tsaariraha – seda uuele kodumaale viimiseks. Polnud teada, mis nendega seal küll peale hakatakse.
Kommentaarid