Eesti

VÄLISEESTI MUUSIKUD EUROOPAS: pagulaslaagrist Rootsi parima bigbändi solistiks (4)

Tiit Lauk (PhD), muusikaajaloolane, 30. november 2021 10:48
Orkestrijuht Lulle Ellboj oma bigbändi ees.Foto: Alamy / Vida Press

Veebruaris 1944 tundmatu sõjapõgenikuna Rootsi saabunud Eugen Raudsepp esines juba mõned nädalad hiljem, märtsi alguses Põhjamaade parima svingorkestri – Lulle Ellboj bigbändi – solistina seitse päeva nädalas Stockholmi suurimas, 2000 kohaga tantsusaalis Vinterpalacet. Orkestri menu oli uue solistiga nii suur, et publiku nõudel lükati hooaja lõpetamine kaks nädalat edasi. Marimbavirtuoos Wolfgang Pahlast sai Saksamaal oma ala pioneer, kelle pärandil on üleeuroopaline tähtsus. Seekord vaatlemegi kahe sõja tõttu Eestist lahkunud muusiku edulugu Euroopas.

Rootsi oli nii mõnegi Eestist lahkunud muusiku jaoks erilise tähendusega, ehkki paljud liikusid sealt ka edasi mujale laia maailma. Erinevaid teid pidi Stockholmi jõudnud mehed kohtusid pagulaslaagris. Teadaolevalt algas džässmuusika areng Rootsis pea kaks aastakümmet varem kui Eestis ja loomulik oleks oletada, et nad olid meist ja Soomestki tubli sammu ees. Siit loogiline küsimus, millise mulje jättis meie muusikute tase Rootsi kriitikutele ja kolleegidele?

Näeme mitme Eesti emigrantidest koosneva džässorkestri teket ennekõike Rootsis, siia kuulub ka paljude teistel erialadel endale nime teinud eestlaste tegevus džässi vallas. Neist suur hulk oli lahkunud kodumaalt noorte meestena ega jõudnud siin oma talenti välja arendada. Nad kõik olid aga džässipisiku ja suures osas ka vastavad muusikuoskused saanud juba kodumaal. Teisisõnu – Eesti eksiildžässi juured on siiski kodumaal – ajas, kui meie džäss moodustas ühtse terviku. See annab kaudselt mõista, kuhu võinuksime jõuda ajaloo teistsuguse käigu korral. Sama oluline on, et sõjast möödunud aastate jooksul on selgunud nii mõndagi, mis aitab pilti kildhaaval täiendada.

Eugen Raudsepp: sõjapõgenikust menusolist

Stockholmis Rootsi rahvamuusika ja džässi uurimiskeskuses Svensk Visarkiv ja Rootsi džässiföderatsiooni arhiive uurides selgus, et 1940. aastate esimene ja algul ka tuntuim Eesti džässmuusik Rootsis oli kahtlemata laulja Eugen Raudsepp ehk Massa (1924—1995). Tegelikult sai Raudsepp hakkama kõigi reeglite kohase kübaratrikiga: saabunud veebruaris 1944 tundmatu sõjapõgenikuna Rootsi, esines ta Lulle Ellboj bigbändi solistina juba sama aasta 5. märtsist alates.

Eugen Raudsepp.Foto: K. Lareni erakogu

Ka kriitika võttis uue solisti hästi vastu – temaga tehti raadiointervjuu ja Rootsi suurima džässiajakirja Orkester Journalen 1944. aasta mainumbris ilmunud Jörgen Rothenborgi ulatuslikus artiklis Lulle Ellboj bigbändist oli pikem lõik ka Eugen Raudsepast ning isegi tema foto.

Ka järgmine Rootsi ajakirjanduses ilmunud artikkel Eesti džässi kohta ei lasknud end kaua oodata: sama Orkester Journaleni 1944. aasta septembrinumbris ilmus ülevaade „Eesti sving“, kus teatatakse, et Eugen Raudsepa kvintett koosseisus Eugen Raudsepp (vokaal, kitarr), Kuno Laren (viiul), Hans Speek (tenorsaksofon, klarnet, akordion) ja rootslased Lasse Isberg (trummid) ning Stig Lundquist (bass) mängis kogu augusti menukalt tantsulokaalis Maxim. 

 E. Raudsepa kvintett. Maximi laval . Vasakult: L. Isberg, H. Speek, E. Raudsepp, K. Laren ja S. Lundquist.Foto: K. Lareni erakogu

Eugen Raudsepp ja Boris Kuum (edaspidi juba Kuno Laren) siirdusid 1946. aastal USAsse. Stockholmi arhiivileidude põhjal lõppes sellega ka meie džässmuusikute aktiivse tegutsemise aeg Rootsis.

Raudsepast sai lõpuks psühholoog, tema uurimisalaks kujunes inimese loovus ja loomejõud. Magistrikraadi pälvis ta USA Princetoni ülikoolist ja tegi oma erialal hiilgava karjääri, olles paljude suurfirmade, näiteks IBMi ja EXXONi konsultant. Ajakirja National Business Employment Weekly andmeil kirjutas ta oma erialal 16 raamatut ja üle 700 artikli.

Samuti oli Raudsepp ühingu Princeton Creative Research in Princeton president. Tema raamatuid on tõlgitud kuude keelde.

Wolfgang Pahla: tantsuorkestrist marimbamaailma tippu

Enne teist maailmasõda ilmus Eesti lehtedes hulk kirjutisi ja intervjuusid, kus peategelaseks oli Wolfgang Pahla. Tegemist oli Eesti esimese džässbändi asutajaliikme ja esimese pianististiga. Ka Eesti Ringhäälingu saadetes oli ta oodatud esineja, sest elurõõmus muusika, mida ta esitas, läks hästi peale. Ja siis tekkis meil enam kui pooleks sajandiks selle nime ümber vaikus, isegi eakamad suutsid seda vaevu meenutada.

Ernst Wolfgang Pahla.Foto: K. Lareni erakogu

Tulevane tuntud marimbavirtuoos Ernst Wolfgang Pahla (1913–1982) sündis Paides. Tema isa oli eestlane, ema baltisakslane. Viimane asjaolu võimaldaski tal 1939. aastal, kui tervis üles ütles, saada „sakslaseks“ ja ära sõita. Seetõttu oli ta ka üks vähestest, kes oma nime „antieestistas“, hakates seda kirjutama saksapäraselt – Pachla.

Veel Paides muretses isa talle neljarealise ksülofoni, millel poiss iseseisvalt võis tuntud viise mängida. Areng oli sedavõrd kiire, et vanematel tuli tahes-tahtmata hakata mõtlema poja tulevikule. Kuna kodus oli ka viiul, mida isa armastas mängida, tuli ette, et poiss sellegagi tutvust tegi. Ja nii otsustatigi asi lõplikult: 1926 astus Wolfgang Pahla Tallinna konservatooriumi Johannes Paulseni viiuliklassi (löökpillide klassi tol ajal seal polnudki) ning õppis seal kolm aastat. Viiuldajat temast siiski ei saanud, sest löökpillipisik oli ta vallutanud.

Sellele eelneski nooruki lühike, vaid mõned kuud kestnud karjäär The Murphy Bandis. Kuna ta edaspidises elus džässiga enam ei tegelnud (Hitleri Saksamaal oli see ka võimatu), on küsitav, kas tema džässmuusikukarjäärist ongi põhjust rääkida. Aga fakt jääb faktiks: Eesti esimese džässbändi pianist ta oli. Ka Paulseni juures õppides esines ta koolipidudel ning teenis taskuraha kohvikutes mängimisega. Aga kui 1928. aastal tuli ringhäälingu esimene pakkumine otsesaates esinemiseks, oli otsus kindel: jääda truuks ksülofonile.

Eesmärk seatud, otsis ta pärast sõjaväge võimalusi raha teenimiseks, et soetada endale mõni selline pill. Soodsaid teenimisvõimalusi raamatupidajana pakkus talle üks Tallinna kaubamajadest. Nagu Pahla ise on meenutanud, maksnud unistuste pill tol ajal tema 25 kuu palga, kuid õnneks ei kulunud pilli soetamiseks kahte aastat – Inglise firma müüs neid ka krediidiga. Igatahes oli tal 1937. aastal uus pill käes ja töö algas täie hooga.

Kuna tol ajal sellele pillile veel originaalrepertuaari polnud, mängis ta transkriptsioone, nagu Sarasate „Mustlasviise“, Rimski-Korsakovi „Kimalase lendu“, Monti „Tšaardašši“ jne. Selle pilliga võis juba teha kaugemale ulatuvaid plaane! Kui seni olid Pahla esinemised piirdunud Eestiga, siis tollal tuli juba rahvusvahelisi pakkumisi. Koos tulevase abikaasa Lia Steinbergiga matkas ta Helsingisse, Stockholmi ja Riiga, kus esines raadiosaadetes.

Kuid tervis ei pidanud nii pingelisele tööle vastu. Arenev kopsuhaigus surus Pahla mõneks ajaks sanatooriumi. Ja siis pääsesid liikvele ka poliitilised koletised, mis pillutasid laiali terveid rahvaid. Pachlad (nüüd juba saksapäraselt!) pääsesid Saksamaale. Kopsuveast oli aga sedavõrd kasu, et sõjaväkke teda ei värvatud.

Sõja-aastail mängis ta tihti Saksa ringhäälingutes ja esines avalike marimbaõhtutega. Püsivamaks esinemispaigaks kujunes talle kuulus Berliini varietee Wintergarten. Kriitikute hinnangud olid eranditult ülivõrdelised. Aga siis pidid muusad taas vaikima – viimasteks heitlusteks valmistuvast Berliinist põgenedes tuli kõik maha jätta. Pillid jäid idatsooni, pere jõudis Baierimaale. 

Aga sealgi tuli millestki elada. Pachla ehitas endale tammeklotsidest uue pilli, abiks vaid helihark. Ta tegi kõik, et idatsoonist oma A/Vzx-marimbat kätte saada, kuid alles 1960. aastail see osaliselt õnnestus: saabus küll klahvistik, kõik metallosad jäid aga saamata. Kui selgus, et oma vana ja hea pilliga tuleb igaveseks hüvasti jätta, muretses ta uue pilli, millega alustas taas turneesid – algul Saksamaal, siis ka Taanis. Mõnda aega esines ta kuulsas Kopenhaageni Tivolis. Aga Röhrigi pill ei täitnud tema lootusi. Materiaalselt pisutki kosununa õnnestus tal siiski osta ka korralik vibrafon, mis võimaldas esinemiste kõlapilti avardada.

Pachla kuulsus marimbavirtuoosina kasvas. Lisaks esinemistele asutas ta marimbakooli, koostas ja lasi trükkida õpikuid, harjutusi ning repertuaarivihikuid (ilmunud on viis vihikut). Ta on ka ise kirjutanud arvukalt marimbapalu, mida nüüd mängivad paljud tema õpilased.

Pachla poolt sisse mängitud palade kogukestus ulatub tundidesse. Neist suuremad on Paul Chrestoni ja Darius Milhaud' kontserdid orkestriga, mis on välja antud ka heliplaatidel. Tähelepanuväärne on seegi, et tema mängitud marimbapalu (sh Eesti muusikast) võib leida Saksamaa raadiojaamade, aga ka Kopenhaageni, Stockholmi ja Helsingi raadio fonoteekidest.

Pachla oli oma ala pioneer, kelle pärandil on üleeuroopaline tähtsus. Ja võimalik, et tal olnuks veel mõndagi pärandada, kui kuri haigus poleks teda 1982. aastal igavikuteele viinud. Ta puhkab Nürnbergi kalmistul. Paides sündinud Eesti mehe aastaringid said küll otsa, kuid tema töö- ja vaimupärand jääb kestma üle aegade.

***

Eesti Ajaloo kaante vahel viimase aasta jooksul ilmunud väliseestlastest muusikute lood on vaid kimbuke meie sõja tõttu kodumaalt lahkuma pidanud džässmuusikute edulugudest vabas maailmas. Kindlasti on neid rohkemgi, kuid need hakkavad juba ajalise distantsi tõttu unustuse hõlma vajuma. Siit palve lugejaile – kui teate mõnda sellist, palun andke teada!