Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Karksi kirikus olla ilmutusi nähtud (4)

Karksi kirikus olnud altari kohal seina sees uks, mis ülemöödunud sajandil kinni naelutatud. Varem olla uks teinekord lahti läinud ja siis olnud näha vanaaegseid kuldasju, mille otsas istunud väike must koer või kass. Sedagi olnud, et suurte sarvedega oinas uksel piilus.

Kiriku laisk vöörmünder hakanud prahti keldrisse viskama. Siis tulnud sealt üles kolm mustas vammuses meest, laia servaga kaabud peas alt välja ning ei andnud enam vöörmündrile armu. Kui ta hiljem hakanud koju minema tulnud mehed talle metsaski vastu ja pärinud uuesti: „Mis sa meist tahtsid, kui kiriku prahi keldrisse viskasid?“

Esimest kirikut Karksisse hakanud ehitama naine ja mees, kes ainsana pärast sõda ja katku sinnakanti alles jäänud. Liiva pealt näinud nad teineteise jalajälgi ja sedasi kokku saanud. Algul olnud naine kartlik ja võõrast nähes koguni ära minestanud, aga siis heitnud nad kahekesi paari, saanud terveid ja priskeid lapsi ning otsustanud kiriku rajada ammu hävinud ordulossi vallikraavi äärde. Sikutanud palgid suure tegemisega alt orust üles.

Kui pühakoja seinad juba nii kõrged olid, et kaugemalegi silma paistsid, tulnud teisigi seltsilisi otsivaid inimesi ligi ja aidanud tööd teha. Ümberkaudu oli ütlemata hea viljamaa, rahvast tulnud varsti nii jõudsalt, et hakatud kivikirikut ehitama. Selle vundamendikraavist leitudki kuldasjad, mis altari kohale peitu pandi.