8. novembril 1895 avastatud röntgenikiired levisid üle maailma praktikasse mõne nädalaga
„Ostke piilumiskindlat pliipesu röntgenprillide vastu!“
Füüsik Wilhelm Conrad Röntgeni teadlaskarjäär oli 1895. aastani olnud üsna silmapaistmatu ja mitte just kõige kiirem, teadusringkondadeski tunti teda vähe. Selleks ajaks oli ta saanud juba 50aastaseks ja hiljuti ühtlasi Würzburgi ülikooli professoriks. Tudengite õpetamise kõrval tegi Röntgen tasapisi teadustööd. Kui ta 8. novembri õhtul assistendid koju saatis ja veel mõneks ajaks laborisse nokitsema jäi, ei teadnud ta veel, et õhtu lõpeb avastusega, mis muudab tema nime tuntuks üle maailma ja toob talle kuus aastat hiljem maailma esimese Nobeli füüsikaauhinna.
Kestmas oli auruajastu, kuid juba hingas sellele kuklasse elekter – uus, moodne ja paljutõotav, seda uurisid paljud. Mehaanikat väärtustavale ajastule iseloomulikult paelus enamikku kõige rohkem see, mis silmaga nähtav ja käega katsutav. Elektri tegi nähtavaks eelkõige kõrgepinge. Kõikvõimalikud säde- ja gaaslahendused, elektrofoormasinad, välgupüüdjad, Volta kaared, Tesla trafod… Ka Röntgenit oli köitnud üks sellistest seadmetest, juba üle paarikümne aasta varem leiutatud Crookesi toru.
Kommentaarid (0)