Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas maa värises ja tool nõksus (2)
Väljas oli kõle esmaspäevahommik, aga ruumis oli päris soe. Põrnitsesin seina ja meelitasin välja uudisnupu esimest lauset, kui tool järsku nagu nõksatas. Korraks. Aken võis kliriseda, aga see heli mattus kindlasti ajakirjandusmaja ees voolava Pärnu maantee liiklusmüra alla. Ei osanud ehmatada ega midagi. Kõik teised toas olid ka rahulikud.
Nii me magasimegi tol 25. oktoobri hommikul 1976. aastal maha Eesti võimsaima maavärina Osmussaare külje all.
Alles siis, kui käskjalg TASSi uudise tõlke tõi, et kell 11.39, paras ports sekundeid peale, oli keskmega Osmussaare lähedal kuuepalline (praeguses mõistes 4,75magnituudine) maavärin, saime asjast aimu. Kahju maavärin ei teinud, teatas uudis ja kes võiski teada, kas tegi või mitte – Osmussaarel olid ju puha sõjaväelased. Järeltõugetest enam ei teatatud ja seda, et Nõva kandis võis rannale lausa tsunami paiskuda, rääkis rahvajutt alles hiljem.
Väidetavalt oli maavärin tundlikele inimestele endast märku andnud isegi Narvas ja põhjapoolsemal Lätimaal.
Ega paljud uskunud, et see oli üleüldse mingi tavaline maavärin. Kohe levis inimeselt inimesele jutt, et kui mitte Paldiski reaktor pauguga õhku ei lennanud (see linn oli traataiaga piiratud ja muule rahvale keelatud ala), siis pidi mõni aatomiallveelaev Osmussaare all plahvatama. Jutt oli visa, sest kes tol ajal teadis, kui vägeva maavärina võib tuumareaktor plahvatades põhjustada.
Kommentaarid