Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestist agaralt konnakoibi välja veeti
„Enne ilmasõda veeti Eestist rohelisi konni suurel määral välja. Muidugi tehti nad konservideks: konna kintsudest sai esimese sordi, kuna muudest osadest teise sordi kaup,“ kirjutab Esmaspäev 22. oktoobril 1923. aastal. „Selle äri ajajateks olid enamasti vanad mõisnikud, kes need isesorti konservid Saksamaale saatsid, kus neist head hinda maksti. Üks konnade kokkuostukoht oli Puka jaamas, kuhu ümberkaudsed inimesed neid kokku tõid ning nende eest, konna suuruse järele, kuni kopik tükist said.“
Asjatundjate sõnul on maitsvaimad veekonna (levib peamiselt Lõuna-Eestis) koivad. See kahepaikne on meil looduskaitse all. Roheliste konnade seas on ka märkimisväärselt valju häälega tiigikonnad. Järvekonna koibi enne esimest ilmasõda välja vedada ei saanud. Teadupärast toodi nad Eestisse elama 1925. aastal.
Tänapäeval saab Eestis konnakoibi süüa, kui isu on, kuigi 2007. aastal kirjutas Õhtuleht: nõudluse puudumisel on konnakoivad suurpoodide külmlettidelt kadunud. 2013. aastal kirendas aga ajalehtedes pealkiri „Konnakoibade ja hobuseliha söömine kasvas Eestis märgatavalt“. Sisseveetud hobuselihast saadeti kolmandik edasi teistesse riikidesse, aga 273 kilo konnakoibadega maiustati kohapeal. Seda kaupa toodi toona Belgiast, kuigi koivad olid tegelikult Indoneesia päritolu.
Konnakoib olevat gurmaanide meelest väga maitsev. Midagi kala ja kana vahepealset.
Kommentaarid (0)