Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Võru noored astusid okupatsiooni vastu (9)

Tõnis Erilaid, 21. oktoober 2021 00:10

Vabadussõja mälestusmärk Võru kalmistul.

Foto: Aldo Luud

Facebooki tollal ei olnud, arvutitest igas kodus rääkimata. Ikkagi jõudis Võru inimesteni 1987. aastal välgukiirusel teade, et 21. oktoobril minnakse kalmistule mälestusmiitingule Vabadussõjas langenute auks.

Provintsilinna kohkunud võimud katsusid esimese hooga miitingut keelata ja hakkasid agaramaid noori Tallinna sõjakomissariaati viima ning eestvedajaid kinni pidama, et ehk nende kadumine meeleavaldajaid tagasi hoiab. Paar kohalikku komparteijuhti käis koolides noortele südamele panemas, et pole hea mässata nõukogude võimu vastu. Teised kihutasid Antslasse, kus arvati pesitsevat miitinguliste täiskasvanud innustajad. Kolmandad püüdsid kähku noortele muud tegemist leida. Võrru toodi appi sadu miilitsaid ümberkaudsetest rajoonidest, et panna neist ümber surnuaia tihe rivi.

Sellest polnud abi. Tuhanded inimesed murdsid korravalvureist läbi, süütasid kalmudel küünlaid, kuulasid isamaalisi laule ja koolitüdruk luges ette eestvedaja Ain Saare kõne, mille too oli enne Tallinna vedamist suutnud valmis kirjutada. Tehti veel viimane meeleheitlik katse inimesi rahustada, aga sest polnud abi. Parteivastaseid loosungeid ja majandusnõudmisi karjuv rahvamass marssis linna miilitsa- ja parteimajade juurde.

Kolonnis lehvis uhkelt sinimustvalge lipp, mille olid riidele guašiga värvinud noorteismelised poisid. Nii vabalt küllap esimest korda okupatsiooniajal.