Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas koolides õppursõduritega hädas oldi
Kõik Vabadussõjas võidelnud noored vabastati koolides õppemaksust ja seega olid klassid pärast rahu saabumist habetunud õppursõduritest tulvil. Neil lubati suitsetada ja Tartus seati selleks õppeasutustes 1921.–1922. aastail eraldi toadki sisse.
Hullem oli see, et paljud käisid koolis mundrijääkides, revolvrid kabuuris.
„Ühes Tartu koolis läks asi nii kaugele, et direktor hommikul käskis õpilastel saali koguneda ja palus tungivalt õppursõdureit mitte vahetundide ajal paugutada kooliõues revolvreid. Härra direktor noomis ka, et see pole ilus, kui tema õpilased suurel vahetunnil linnas käivad ja naisterahvaid tülitavad,“ meenutab Tallinna Post 11. oktoobril 1931. aastal tollaseid olusid. „Ühe kohutavalt pika nimega Tartu kooli – ülem reaal-, kommerts- ja kõrgem põllutöökool – visati õpetajate nõukogu ajal aknasse käsigranaat. Selle sütik oli küll süütamata jäetud,“ kirjutab leht, kuidas pedagooge mõjutada prooviti. „Häda õpetajale, kes nõudis korralikumat tööd. Sarnasel puhul mõni vanem õpilane-sõdur tõusis pingist püsti, läks õpetaja laua juure ja teatas kõige rahulikumal toonil, et terve klass pole midagi tänaseks õppinud ja ei kavatse seda ka tulevikus kunagi teha, kui õpetajahärra ei hakka õpilasi viisakamalt kohtlema.“
Enamik õppursõdureist lõpetas kooli 1923. aastal ja selle „õilsa seisuse“ kadumisega muutus ka kooliskäimine normaalseks, võtab Tallinna Post kokku.
Kommentaarid (0)