Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas isegi piimast ja leivast sai talongikaup (22)
Eesti poodides valitses 30 aastat tagasi tühjus. Järjest hullemaks läks. Päikesekiirt ei paistnud kusagilt. Puhkes suhkrupaanika, kadus jahu, liha veeti Venemaale (plaani ületati 123 protsenti!).
Hinnad olid Eestis kevadel vabaks lastud, aga tolku sellest polnud. Ikka osteti kõik ära, mis pihku puutus. Kui 1. juulil muutus kokkuostusüsteem, oli päris põrgu käes. Põllumajandustoodang vähenes, sest kevadel oli kaks kolmandikku põllumaast sööti jäetud. Ja kui midagi põllult kätte saadi, siis hoidis talumees kaupa pigem laos, et juhuse tulles see kallimalt maha müüa. Muidugi Venemaale. Sügisel polnud kartulit, polnud tikutulega otsideski, aga seda saadeti Moskvasse 15 000, mujale liitu 10 000 tonni.
Oktoobri algupoolel oli konjunktuuriinstituut Tallinna kauplustes vaatamas käinud ja maalis olukorrast osalt roosilist pilti: võid oli siiski 96 protsendis poodides, hapukoort üheksas kümnest. Ainult viinerite ja kurgiga näis häda olevat ning tavalist piima nappis igal pool.
Ajalehed kirjutasid 12. oktoobril 1991: Tallinn saab poole vähem piima kui vaja, sest aktsiaselts Rävala teeb sellest lõssipulbrit ja müüb maha 800 dollarit tonn. Ühe tonni valmistamiseks kulub aga 12 tonni piima. Kaaluti võimalust piimatalongide sisseseadmiseks.
1992. aasta jaanuaris olid olud kõige hullemad. Tulidki piimatalongid. Ka juustu, võid ja isegi leiba ilma nendeta enam osta ei saanud.
Kommentaarid