Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas riigikogu endalt puutumatuse ära võttis (1)

Kümme aastat tagasi 11. oktoobril astus riigikogu ette toonane õiguskantsler Indrek Teder. Tal oli muu hulgas edasi anda hiiobisõnum: „Riigikogu on ilma sisulise avaliku debatita muutnud sisutühjaks parlamendi toimimise ühe suure, põhiseaduses otsesõnu nimetatud tagatise – riigikogu liikme puutumatuse instituudi.“

Nimelt oli riigikogu eelmine koosseis vähendanud asja põhjalikult süüvimata õigusi, mis peaksid parlamendi liikmeid kaitsma võimalike meelevaldsete kriminaalsüüdistuste eest. „1. septembrist näeb seadus ette, et eeltingimusena riigikogu liikmete kahtlustatavana kinnipidamiseks, nende suhtes tõkendi kohaldamiseks ning vara arestimiseks ja läbivaatamiseks piisab vaid õiguskantsleri nõusolekust. Varem pidi olema riigikogu nõusolek,“ nentis Teder.

Muudatuse algatas õiguskomisjon, mille toonane esimees Ken-Marti Vaher ei pidanud vajalikuks sellele riigikogu liikmete tähelepanu juhtida.

Teder sõnas, et parlamendi liikmeid võiks ju selle eest tänada, et nad usaldasid oma ainupädevuse immuniteedi valdkonnas ühele isikule, see tähendab talle, kuid lootis, et riigikogulasi ei hakata vähemalt ilma kohtuniku otsuseta vahistama.

Seepeale puhkes seoses põhiseaduse immuniteediparagrahviga elav avalik arutelu. Kõige karmim oli professor Jüri Saar, kes küsis aasta hiljem Sirbis: kas mõned isikud on XXI sajandi alguse Eestis niivõrd puutumatud, et võivad teha, mida soovivad?