Eesti

Kas aga hoolis lesk armastusest või himustas vaid naise vara suguvõssa jätta?

Vanade eestlaste kombeõigus: lesk oma naiseõde ripakile ei jätnud 

Tõnis Erilaid, 8. oktoober 2021 20:30
Talupojad pulmahoos: postkaart Haapsalu ja Läänemaa muuseumi kogust.Foto: SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumi kogu.

„Viljandimaal Suure-Kõpu vallas kosis pärisperemees Jaan kümne aasta eest naabertalu peretütre. Pooleteiseaastase abielu järele sündis neile laps. Naine suri lapsevoodis. Pooleteiseaastase lesepõlve järele tõi mees kadunud naise õe perenaisena tallu. Elasid siis ka õnnelikult ‒ nagu abielurahvas kunagi ‒ 8 aastat. Selle aja jooksul kinkis naine mehele viis last. Õnnetuseks suri mullu ka see õde ‒ ja nüüd jõudis mees õnnelikult juba kolmanda õega abielusadamasse,“ teatas Esmaspäev 1926. aastal.

„No ma ei usu! Nad on selle välja mõelnud!“ kärgatas mõnigi inimene, kes üleüldse selle kümnerealise nupu ajaleheveerest üles leidis. Teised tuletasid siiski meelde, et juba vanal ajal oli talurahva seas tavalik, et naise surma korral kosis leseks jäänud mees naise õe. Lesestunud mees pidi küll kirikuseaduse järgi ootama veel vähemalt pool aastat, enne kui võis uuesti abielluda. Lesknaine aga tohtis uue abikaasa voodisse heita alles aasta pärast.

Samal teemal

01.10.2021
Sõja lõpul Punaarmee eest Saksamaale pagenud eestlased võtsid oma ringhäälingu kaasa
17.09.2021
VERI VOOLAS: Tallinna habemeajajad, aadrilaskjad ja kupumoorid
03.09.2021
METSAVENDADEST RONGIRÖÖVLID: me olime talumeestele nagu Robin Hoodid
27.08.2021
REINKUBJASE JANT ehk halenaljakas riigipööramise lugu

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee