Propaganda muutis „libahundid“ hirmutavamaks, kui nad tegelikult olid. Pisipildil plaani algsed juhid Heinrich Himmler (vasakul) ja Hans-Adolf Prützmann.
Foto: Kollaaž (Wikimedia Commons)„MA PUREN JA EI OLE TALTSAS“: sõja lõpus üritasid natsid vaenlaste pealetungi libahuntide abil aeglustada
Natsi-Saksamaa juhid hakkasid II maailmasõja lõpus otsima erinevaid pääseteid, sest vaatamata välisele enesekindlusele tunti, et kaotus on lähedal. Ühe võimaliku variandina nähti partisaniüksust Werwolf ehk Libahunt. Ehkki plaan osutus tegelikkuses jõuetuks, hirmutas liitlasriikide sõdureid eelkõige sellega kaasnenud jõuline propaganda. Sõja lõpus panustati rohkem ka üleloomulikele ja müstilistele jõududele, mida uskusid paljud natside juhid.
1944. aasta lõpus mõistis Adolf Hitler, et liitlasriikide väed lähenevad Berliinile ja Saksamaa võiduvõimalused pole enam kuigi reaalsed – see mõte tekitas temas muidugi viha ja pettumust. Ehkki füürer oli ka varem olnud huvitatud kõigest üleloomulikust ja müstilisest, muutusid sellised teemad sõja lõpus Hitlerile lausa kinnisideeks ja ta üritas neid kasutada paratamatu kaotuse edasilükkamiseks. Üheks füüreri huviobjektiks, keda ta pidas ka Saksamaa tugevuse sümboliks, olid libahundid, keda Saksa folkloristid nimetasid „vigadega, ent heasoovlikeks elukateks“. Näiteks võrdlesid natside ideoloogid sakslasi „heade“ libahuntidega, ent näiteks juute „kurjade“ vampiiridena.
Kommentaarid (0)