Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestist soomlastele telepilti näidati (1)
Helsingis olid teknillisen korkeankoulun vilistlased ja tudengid – hüüdnimega teekkarit – esimese tunniajalise telesaate teinud juba 24. mail 1955, esitledes selles hüpnoosi, nukuteatrit, naljakaid sketše ja laule. Pidevama eetrisolekuni, mis oli kaks korda nädalas, jõuti aga alles aasta hiljem. Riigitelevisiooni eetrisse jõudmiseni kulus veel kaks aastat.
Tallinnas oli teletorn püsti ja saated algasid seevastu 1955. aastal, soomlastest varem.
Seda vahet kasutati kähku ära propaganda tegemiseks. NSV Liidu kultuuriminister andis käsu teha Eestis algust soomekeelsete saadetega. Nende tunniajaliste programmidega hakati pihta 7. oktoobril 1956. Algul üks, siis kaks korda nädalas (pühapäeviti ja kolmapäeviti) – seda igava pealkirjaga „Nykypäivien Eesti“, „Tänapäeva Eesti“.
Rootsi pagenud üks Eesti omaaegseid tuntumaid ajakirjanikke Voldemar Kures (varjunimega Fakt) kiirustas Helsingisse, et vaadata, mida siis Tallinna televisioon ka näitab, nimetades seda aknaks ikestatud kodusse. Telepilt oli küll tihtilugu tume ja värisev ning saated soomlaste meelest Fakti sõnul igavad. Kuid Soome daame olevat vaimustanud Georg Otsa hästiistuv frakk ja moodsad kitsad püksid. Näidati ka „punase viiuldaja“ Eduard Sõrmuse lese saabumist Tallinna ja lühikest ülevaadet „Tallinna kivi“ – linna ümbruskonna kivimurdudest. Kaks kunstnikku, Paul Luhtein (on teine tüsedaks paisunud, imestab Fakt) ja Ilmar Ojalo kõnelesid pikalt ja laialt oma töödestki. See oli ka kõik.
Kommentaarid