Marju Lauristin: piltlikult öeldes tõstis Juhan Aare fosforiidisõja lipu otsesaates kõrgele üles ja see paistis kogu rahvale (3)

Sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin töötas 1987. aastal alguse saanud fosforiidisõja ajal Tartu ülikoolis ajakirjandusõppejõu ja žurnalistikakateedri juhatajana.

„1987. aastal veel lippe ei lehvitatud ja olukord oli väga terav ka Hirvepargi miitingul. Olid ametlikud reaktsioonid ja hukkamõistud ja seda ka Eesti televisiooni poolt. See, mis Juhan Aare tegi oma otsesaates, oli tõeline julgustükk. Aasta hiljem oli massiliikumine juba hoogu võtnud ja enam ei julgetud nii väga repressioone läbi viia. 1987. aastal oli tema eetris välja öeldu isiklik väga suur risk. Esiteks oli tegu üleliidulise plaaniga ja Moskva dokumentide avalikustamisega. Seda võib võrrelda praeguse Edward Snowdeni olukorraga. See oli väga suur julgustükk, mis tol ajal võinuks viia ka vanglasse,“ räägib ta.

Lauristin tõdeb, et kui oled ikka otsetelevisiooni saates, siis ei ole sa lihtsalt üksik sõdur väljal.

„Siis oled ikkagi võitleja, kes tõstab lipu kõrgele üles. Lipu, mis paistab kogu rahvale. Tema saated olid ka väga populaarsed ja vaadatavad. Aare julgustükile järgnesid kohe Ott Kooli esinemised raadios. Just televisioon ja raadio olid need, mis tänu Juhan Aarele algatasid selle, mida me täna nimetame fosforiidisõjaks ja kogu laulva revolutsiooni alguseks,“ räägib ta.

Lauristin tõdeb, et tegu oli eelkõige rohelise aktsiooniga ning roheline liikumine ja looduskaitselesed teemad tõstsid toona pead üle Nõukogude Liidu ning sealjuures Lätis.

„Ajakiri Eesti Loodus oli ju üks loetavamaid ajakirju. Toona käis jutt fosforiidiga seotud uuringutest ja mitte veel kaevandamisest. Aga Aare suurele hulga eestimaalasteni toodud informatsioon levis kulutulena ja tekitas massiliikumise, mis ka tänu teistele liikumistele tegid inimesed julgemaks,“ tõdeb ta.

Lauristin meenutab Aaret kui väga energilist, elurõõmust, hakkajat, toimekat ja äärmiselt positiivset inimest