Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas õpetaja lubas inimestele igavest noorust (1)
„Viljandimaal Tarvastu vallas elas endine kooliõpetaja P. Ta võttis oma eluülesandeks kindlustada inimestele igavest noorust. See on tõestisündinud lugu, mille lõpptulemus kuulub iseseisvuse algaastatesse,“ kirjutab Esmaspäev 1933. aasta oktoobris.
„Endise koolmeistrina ja kursustel käinud rõugepanijana ei puudunud Kooli-Jaanil mõnesuguseid teadmisi anatoomiast ja arstimisviisidest. Ka massöörina oli tal kahtlemata tunnustustvääriv osavus. Kuid noorendamise probleem sai tema elumõtteks. Teooria oli üsna lihtne: inimene vananeb sellepärast, et ta veri jääb vanaks ja lahjaks. Tarvis on verd uuendada, vere koosseisu parandada, siis inimene ei vananegi,“ arvanud kooliõpetaja ning otsustanud alaväärtusliku vere kehast välja võtta. Siis produtseerib organism ju uut verd, mis on värske ja väärtuslik.
Kooli-Jaani katsejänesteks said valla vaestemaja elanikud.
Ühel päeval nägi selle lähedal elav kihelkonna sanitaararst, et vanakesed nõrkesid tihtilugu mäejalamil ja kukkusid meelemärkuseta maha. Nad põhjendasid tohtrile nõrkust vanaduse ja kehva tervisega. Kui aga ühel heal päeval nõrkesid korraga kolm vanakest, kiskus arst neil riided ihult ja avastas, et nad olid üleni kaetud aadri- ja kupumärkidega.
Politsei keelas Kooli-Jaani tegevuse, kuid too jätkas paraku katsetustega. Pani ühel sügispäeval sauna kütte, avas käel veresoone ning suikus. Õpetaja pea vajus lauale ja seejärel oligi ta surnud.
Kommentaarid