Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kurat Pime-Juuliusele karusilmi pakkus

„Inimene, kes käinud Tallinna turul, on silmanud pimedat meest, kes seisab vaikselt turukaubamaja ääres mururibal, seljas harjavirn, “ kirjutab Esmaspäev 1932. aasta septembris. Ainult üksikud ostjad silmitsevad harju, mida mees müügiks pakub. Sõrmitsevad ja uurivad, aga enamasti ei osta. „Ei ole enam nii nagu vanasti. Kolm-neli aastat tagasi sai turul isegi harjadega natuke raha,“ kurdab mees.

Neljateistaastaselt nägemise kaotanud Pime-Juulius oli üle turu tuntud kui mees, kellele kurat ise uusi silmi pakkus. „Noormehena tundnud ta suurt kibedust oma raske saatuse üle,“ räägib ta Esmaspäevale. „Teda juhatatud nõia juurde kuhugi Drevingi tänava (praegu Vana-Keldrimäe) kanti. Nõid öelnud, et kõnele, Juulius, vana pahareti endaga. Juulius oodanud põrguvürsti kannatlikult sünges toas.“

Kurat ilmunud kapjade plagisedes tuppa. „Inimese silmi ei ole mul võtta, aga karusilmad võid saada,“ rääkinud saatan. „Selle eest annad nimetissõrmest kolm tilka verd,“ seletanud kurat mornilt.

Pime-Juulius tunnistas ajakirjanikule, et võitles natuke aega kiusatusega, siis aga ütles: „Aulik põrguvürst, ma ei ole nõus!“ pidades oma hingeõnnistust ikka kallimaks kuradi mesikeelsest meelitusest.

Kurat kadunud seepeale ulgumise ja hammaste kiristamise saatel. Ja Juulius jäänud edasi pimedaks.