Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas püssid paukusid ja kuulipilduja tärises Kumna teeristis (2)

Tallinn oli juba langenud punaarmee kätte, kui Keila omakaitse kogus mehi kokku ja otsustas oma linna kaitsta. Esimene kaitseliin loodi Keilast paari kilomeetri kaugusele Paldiski maanteele Kumna teeristile pika kiviaia taha, kus lahing algas 23. septembril 1944 pärastlõunal kahe paiku või veidi varem.

Eestlasi oli sadakond või pisut rohkem, relvadeks kõik käepärane, mis sakslastelt saadud. Käsirelvi piisas, kuulipildujagi oli, aga tankirusikaid oli vaid mõni üksik. Esimesena teeristile jõudnud lahtises veoautos Vene sõduritest saadi kähku jagu. Aga siis tulid tankid. Üks hävitati tankirusikaga, teiste eest põgeneti laiali – kes lippas metsa, kes linna, kus lahing jätkus veel oma poole tunni jagu. Keilas põles seetõttu osaliselt maha tosin maja, kannatada sai ka kirik.

Eks see viimane vastuhakk enamasti verinoorte poiste poolt – kogenutest oli ainult mõni Soomest tagasi tulnud täpsuskütt ja luurekoolide mehi – tegelikult suuresti rumalus oli. Seda enam, et positsioon polnud arukalt paika pandud ja Keila jõe sild jäi õhku laskmata (tankid küll sillale ei läinudki, kihutasid läbi madala jõe).

Hiljem Kumna teeristi lahingut ja sellele järgnenud vastuhakku Keilas hinnates on arvatud, et selle olulisus oli ikkagi pigem selles, et pidurdati venelaste edasitungi Haapsalu suunas ja tänu sellele jõudis Rootsi pageda rohkem eestlasi.