VERI VOOLAS: Tallinna habemeajajad, aadrilaskjad ja kupumoorid

Kui habemeajaja Hermannus lõi 1352. aastal oma töökoja turuserval lahti, astus keskaegne Tallinn toeka sammu suurlinna täisteenuste poole. Tolleaegne habemeajaja oli ju pigem kirurg, hambaarst, klistiiritegija, aadrilaskja, sageli apteeker ning mida iganes veel, mis ravimisse puutus. Ka proteese (ehk siis puujalgu) pidi ta tegema. Hermannus ja teinegi varane hambaarst Nicolaus arsthe ei jäänud kauaks üksi. Varsti oli XIV sajandil end habemeajajana kirja pannud 15 selle töö meest. Konkurentideks olid saunamehed, kes kergemat sorti haavu ravitsesid, kuppe panid ja habeajamisega hakkama said. Terariistahaavu ei tohtinud nad ravida ja aadrilaskmise keelas neile raad 1696. aastal.