Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti palgasõdurid Kosovos venelasi toetasid (7)

Oli 1999. aasta. NATO pommitas Belgradi, et sundida Serbiat leppima rahuvalveüksuste saatmisega Kosovosse. Eesti tolleaegne kuulsaim kolumnist Enn Soosaar kirjutas, et „serblaste saatuseks on mitu järgmist aastakümmet olla Euroopa paariad“. Toonane kaitseminister Andrus Öövel ütles, et on valmis Kosovosse saatma serblaste vastu ühe jalaväerühma ehk 30‒40 meest. Tallinnas loobiti protestiks munadega USA ja Suurbritannia saatkonda. Arvata 60 piketeerija vastas seisis sama hulk politseinikke.

Ja siis lõhkas Sõnumileht 21. septembril uudispommi: „Viis eestlasest Vene armee palgasõdurit tulid möödunud nädalal Kosovost kodumaale napile puhkusele, et sõita lähipäevil Vene vägede koosseisus uuele missioonile Dagestani.“ „Prištinas osalesime päris palju lahingutegevuses,“ rääkisid nad. Kosovos kutsuti meid vaid hüüdnime järgi,“ rõhutas üks palgasõdureist.

Siin sekkus riigikogu. „Kaitsepolitseile saadetud järelpärimises soovis kapo tegevuse ja jälitustegevuse seaduslikkust kontrolliv riigikogu erikomisjon teada, kas mõni Eesti kodanik võib olla teise riigi palgasõdur. Ajakirjanduse andmeil on Tšetšeenia ja Kosovo kriisi ajal lahingutest venelaste palgaarmee koosseisus osa võtnud vähemalt viis eestlast,“ kirjutasid ajalehed oktoobris.

Kapo pressiesindaja pidas teemat huvitavaks, kuid teatas, et kapo ei otsi palgasõdureid taga, kirjutas lõpuks Sõnumileht.