Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas sajand tagasi tungiti muusikat õppima

„Tung konservatooriumi. Hulk palveid tagasi lähetatud,“ kirjutab Waba Maa 11. septembril 1926. „Kas saab uut hoonet ehitada?“

Ajaleht nendib, et aasta-aastalt suureneb muusikat õppida soovijate hulk – eestlased on ju teada laulurahvas. Seda rõhutab ka konservatooriumi toonane direktor professor Jaan Tamm. „Tänavu oli sisse antud üle 100 palvekirja, vastu aga saadi võtta kõigest 30 inimest,“ kurdab ta. Rahapuuduses vaevlev riik nõudis õpilaste arvu raju vähendamist, sest konservatooriumi pidamine pole odav: iga õppija pealt tuli paarkümmend tuhat marka peale maksta. „Õppida tahtjad teevad tublisti tööd ning nad jõuavad edukalt edasi, mida võimaldab ka hea and,“ ütleb aga professor.

1926. aastal kirjutas haridusministeerium ette, et koolis ei tohi õppida rohkem kui 450 inimest ja seetõttu tuligi sisseastujate hulka vähendada. „Suuremat muret teeb ruumide puudus. Oma majas on neid vähe. Konservatooriumi juhatuse ettepanekul tuleks ehitada kultuurhoone, kus õpetust saaksid kõik kunstiharud. Uue maja võiks ehitada praeguse jätkuks. Raha palutakse kultuurkapitali nõukogult. Kui sealt ära öeldakse, siis peab konservatoorium vaid enda tarbeks väiksema hoone ehitama ja selleks raha laenama,“ nendib Waba Maa loo lõpuks.