Vaktsiinide loomise aegu arvasid inimesed, et see võib teha nendega igasuguseid imetrikke. Ülalolev 19. sajandi algusest pärinev karikatuur kujutab, kuidas vaktsineeritul hakkasid kasvama sarved. Eelarvamusi tekitab kaitsepookimine ka tänapäeval.

Foto: Wikimedia Commons
Aare Kartau 18. september 2021 10:50

Koroonapandeemia taustal on aktiivselt esile kerkinud kindlameelsed vaktsiinivastased. See pole siiski midagi uut, sest kaitsesüstide vastu võidelnud inimesi on eksisteerinud juba alates 18. sajandi lõpust, mil loodi rõugevaktsiin. Sellele järgnesid kiirelt esimeste vaktsiinivastaste ühingute loomised. Kuigi 20. sajandit on nimetatud tänu paljude kaitsesüstide leiutamisele ka „vaktsiinide sajandiks“, puhkes selle viimastel kümnenditel kaitsepookimise vastu uus ja tugev kriitikalaine. Selle mõju on aktuaalne ka tänapäeval – nüüd on vaktsiinivastane liikumine veelgi jõulisem.

18. sajandi lõpus olid rõuged kogu maailmas ääretult tõsine probleem. Euroopas tappis haigus toona igal aastal umbes 400 000 inimest. Kõik muutus, kui Suurbritannia arst Edward Jenner tuli 1796. aastal mõttele viia läbi teaduslik katsetus kaheksa-aastase James Phippsi peal. Jenner oli kursis juttudega, et lehmadega pidevalt kokku puutuvad lüpsinaised ei nakatu eluohtlikusse haigusesse, kuna nood on varem inimestele ohutuks kuulutatud veiserõuged juba läbi põdenud. Briti arst nakatas teadlikult poisi lehma rõugevillist võetud mädaga. Hiljem üritas ta Phippsi nakatada ka tavaliste rõugetega, ent poiss oli nende vastu immuunne. Jenner oli leiutanud maailma esimese vaktsiini – avastus, mida on liigitatud meditsiiniajaloo tähtsamate saavutuste hulka.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon