Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas teine „Vabaduse laul“ suure kahjumi tõi
Esimene „Vabaduse laul“ 8. septembril 30 aastat tagasi jäi rahvale meelde sellega, kuidas ratsa tuli kohale Stalin koos Lenini ja Brežneviga hobuvankril. Kõik kolm viidi pärast s***hunniku otsas lauluväljakult ära. Esinejad ei olnud kehvad ning Ivo Linna ja Justamendi „Eestlane olen, eestlaseks jääks“ pani 100 000päise rahvahulga heldima ja kätest kinni hoides õõtsuma. Rääkimata veel sellest, et esireas istusid kõik tolleaegsed poliitsuurused eesotsas Lennart Mere, Arnold Rüütli, Mart Laari, ja Marju Lauristiniga. Heinz Valk lõikas taas loorbereid, kuulutades: „Ükskord me võidame niikuinii!“
Tolle „Vabaduse laulu“ edulaineil korraldati 20 aastat hiljem, küll augustis, selle järg. Tähistati Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva ja avati eesootav Islandi päev. Ning Tallinn oli kultuuripealinn.
Tulid Mari Boine Norrast ja Kimmo Pohjonen Soomest, kõlas Islandi presidendi tervitus. Õhtu lõpetas Sinead O'Connor, kes ütles: „See kõik, mida te siin lauluga saavutada suutsite, on eeskujuks tervele maailmale!“
Kolm kuud hiljem selgus, et kontsert lõppes kahjumiga ning Ivo Linna küsis: kuhu kadus toetusena antud üüratu summa? Eesti Ekspress pidi võitlema läbi bürokraatiamüüri, et teada saada: raha anti kokku 383 548,98 eurot. Helen Sildna siiski põhjendas tekkinud rahalist ebaõnnestumist: kontsert oli tasuta ning kauplejakohtade müük tõi vähe tulu.
Kommentaarid (0)