Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas ametiühingutegelasi Irboska juures hukati (8)

Laupäeva keskpäeval, 30. augustil 1919 kogunesid sajad inimesed Suur-Karja tänava töölismajja Eesti ametiühingute I kongressile. Saal oli ehitud punaste lippudega ning plakatitel oli kiri: „Elagu üleilmne sotsiaalne revolutsioon!“.

„Koosolek muutus kohe alguses vägikaikavedamiseks sotsiaaldemokraatide ja sotsiaalrevolutsionääride ning enamlaste vahel,“ kirjutas Päewaleht toona. Enamlasi oli tulnud kõige rohkem kohale. Sestap lahkusid järgmisel päeval protestiks nii mõnegi ametiühingu esindajad. Aga saalis peeti kõnesid edasi ning nõuti rahu Venemaaga – seda ükskõik millistel tingimustel. Siseminister Aleksander Hellat käskis kongressile lõpu peale teha, sest seal tegeldakse ju riigivastase agitatsiooniga. Päewaleht: „Korraga karjub keegi, et maja on sõjavägede poolt ümber piiratud. Algas ärevus ja rüselemine uste poole. Liikumine töölismaja ümber oli seisma pandud.“

Inimesed lasti välja ühekaupa ja kõik pandi kirja. Veel samal õhtul topiti aga 102 ametiühingulast rongile, et saata nad riigist välja, üle rindejoone Venemaale. 26 neist ootas Irboskas ees „erikohtlemine“ ehk nagu üks sõduritest kirjutas kodustele: „Need 26 inimest viidi mõnisada sammu raudteest eemale. Mis seal nendega tehti, oli kole pealt näha… Riided võeti seljast, raha ja muud väärtasjad võeti ka ära. Ainult alusriided jäeti selga, siis oli komandu ja paugud käisid, nii kukkusid kõik maha. Mahalastute hulgas oli kaks naisterahvast.“