Milvi Laid Imre Kalmani opereti „Silva“ nimiosas 1928. aastal.Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Eesti
16. august 2021, 11:02
Miks pingutas väikelinna teater hirmkalleid operette lavale tuua ja miks lõpuks sõnateatri juurde tagasi pöörduti? 

OPERETIAEG VILJANDIS: Milvi Laidi tähelend algas Ugala lavalt

Aasta 1927. Telefonihelin. Noorele naisele tehakse rabav ettepanek: tulgu ta Viljandi Ugala teatrisse primadonnaks. Jah, ta on juba mänginud Paul Pinna rahvateatri kahes operetis, aga primadonnaks? Mäherdune vastutus! Primadonnaks palutu kannab nime Aleksandra Isak ja tema unistuseks pole päris kindlasti primadonnana operetilaval hõljuda. Igatsus tõusta klaverikunstnikuks on märksa suurem. Juhtub aga nii, et just operetidiivana saab pseudonüümi Milvi Laid kandev Aleksandra lavatäheks, keda publik jumaldab.

Tulevane Milvi Laid veeretas peas mõtet, et läheb Viljandisse paariks kuuks. Kui Ugala ja operett ei passi, pöördub tagasi. „Viljandisse saabumine oli kuidagi pahaendeline,“ kirjutas ajaleht Uus Eesti kümme aastat hiljem Laidi isikuloos. „Veel enne, kui Milvi Laid jõudis teatrisse, ta kukkus Viljandi mäest alla ja vigastas kergelt jalga.“ Õnnetu juhus ei tähendanud aga sugugi, et nooruke artist oleks tulistjalu pealinna tagasi liibanud. Et teatris polnud klaverimängijat, karanud tulevane primadonna orkestriruumi ja saatnud end klaveril ise.

Edasi lugemiseks: