Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestis märatsesid inimjahil punasõdurid (15)

„Kangelaslikud N. armee võitlejad, kes Kehtna vahel inimjahti peavad ja möödaminnes röövivad ning lõhuvad, on sõjasangari Aleksandr Matrossovi nimelisest polgust. Sõjaväeosa kannab numbrit 44 821. Aga see teadmine ei aita midagi, sest N. armee vägivalla vastu ei ole praeguses Eesti riigis tõesti veel kaitset,“ kirjutas Rapla Ühistöö täna 30 aastat tagasi.

Eesti ülemnõukogu oli juba 1991. aasta talvel arutanud, kuidas talitada, kui Moskva täidab oma lubaduse saata sõjaväepatrullid väejooksikuid ja armeeteenistusest kõrvalehoidjaid püüdma. „Mööda see karikas meist ilmselt ei lähe,“ oldi sunnitud möönma.

Nüüd olidki armee üksused seda kohustust täitmas. 13. augusti Ühistöö: „Öösel nähti Kehtna vahel relvastatud sõjaväelasi. Soldatid olid varitsuskohaks valinud ühe eramu. Jahiti Tarmot, kellel paar kuud tagasi sai Punaarmee vägivallakorrast kõrini.“ Otsimas oli käidud varemgi. Teisel korral oli juhtutud korraks koju tulnud Tarmole peale. Noormehe olid toona päästnud kiired jalad. Seekord hoidis ohvitser Tarmo ema automaaditoru ees ja nõudis, et naine paneks end kohe riidesse, otsiks poja välja ning läheks Tondile väeossa. „Mingit Eesti vabariiki ei ole ega tule kunagi,“ põrutas ta.

Kui soldatid olid varahommikul saagita lahkunud, avastasid kohalikud, et nood olid läheduses jõudnud sisse murda sõidukisse ja kõik näppu hakanu minema tassinud, kirjutas Ühistöö.