Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas tütre saamise üle kihlvedu sõlmiti
Pärnu meeste 1925. aastal õlleuimas tehtud kihlvedu viis edaspidi pika vaidluseni, mis jõudis riigikohtunigi.
Asi oli tolleaegsete ajalehtede andmeil nii: „Pärnumaal pühitseti ühes talus mingit sündmust. Istuti lauas. Maitsti kesvamärga. Aeti juttu. Lõpuks kaldus jutt jõukusele. Sääl kiitles üks Eidu küla mees, et tal 1 500 000 senti sularaha olla. Pirevere küla talumees seletas selle pääle, et kuigi tal ainult 750 000 senti raha on, olla ta siiski rikkam, sest tal on tütar. Mis kasu olla rahast, kui pole tütart, keda mehele panna. Eidu mees ütles, et ka tema võib tütre saada, mida Pirevere oma ei tahtnud uskuda ja veeti kihla – aasta pärast tullakse samas paigas kokku ja kui Eidu talupojal pole tütart sündinud, siis maksab ta Pirevere mehele 100 000 senti.“
Aasta pärast saadigi jälle kokku. Eidu küla mehel polnud tütart ette näidata ja ka 100 000 senti taskus mitte.
Mindi kohtusse. Esimese astme kohtunik otsustas, et Eidu mees ei pea midagi maksma. Purjuspäi tehtud totrat käelöömist ei saavat tõsiselt võtta. Teise astme kohus leidis, et kui keegi on kihlveo kaotanud, siis peab ta antud lubadust täitma. Nii olla juba vanast ajast kombeks.
Lõpuks pidi ka riigikohus kihlveoasjaga tegelema. Seal öeldi otsuses, et meeste vaielus on moraalivastane, riivab ja labastab perekonnaelu ja selle pühadust, kuid jutt saadeti edasi Tallinna-Haapsalu rahukogule uue otsuse tegemiseks.
Kommentaarid (0)