Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Kreenholm avas streigilaine Eestis (2)

Narva Kreenholm oli tol 1872. aastal ja oleks ka tänapäeval ikka veel Eesti suurimaid ettevõtteid – palgalisi oli seal üle 4500. Elu oli ränk. Hommikul kell viis tuli kohal olla ning koju sai alles poole üheksa paiku õhtul. Lõunaaega oli tunnijagu. Toitu ei tohtinud keegi vabrikusse kaasa võtta. Kes jõudis, see käis lõunal kodus. Kes mitte, pidi leivanatukese sööma vabrikust väljas sillaotsal.

Kõigele lisaks lahvatas Narvas tol suvel koolera. Töölised muutusid rahutuks. 7. augustil nõudsid kangrud vabrikus algusajal kehtinud korra taastamist. Lõuna olgu poolteist tundi, tööpäev alaku poole kuue ajal, töötasu tõusku kuni 15 protsenti, lisaks taheti mõne ränga trahvi lõpetamist (mõne masinaosa lõhkumise eest võiks töölise vallandada, mitte teda trahvima tormata). Nõudmisi oli teisigi. Olulisim ehk palve kergendada hariduse omandamist tööl käivatele lastele.

Kui nõudmistele kiiresti ei vastatud, alustas 9. augusti toetusstreiki ka vähemalt pool kanali ehitusel töötanud meestest. Seejärel osa tööliste nõudmistest täideti, kuid vähem kui kuu aja pärast püüti lubatust lahti öelda. Juba Narvas peeti kinni Tallinna kubernerile kaebama sõitnud streigi eestvedajad, töölisi rahustama toodi terve polk sõdureid. Kohus mõistis 17 inimest sunnitööle või vangi, teised sunniti tööle. Eestvedajad seisid enne Siberisse saatmist mitu päeva Tallinnas häbisambas.