Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestit rabas sajandi augustiorkaan (2)

Hommik oli ilus, nagu augustihommikud pigem kipuvad olema, ja vähesed teadsid, et Eestile läheneb silmapiiri taga hiigelmaru. 1967. aasta 6. augusti õhtupoolikul vajus see kogu oma jõuga läänerannikule ja liikus kiiresti edasi, jättes maha rüüstatud majad ja lagendikuks saanud metsa.

Haapsalu kodanik Hilda meenutas hiljem Õhtulehele: „Mees püüdis meie õunaaias Kalda tänavas veel puid päästa ja püsti hoida. Aga kus sa orkaani vastu saad…“ Hiiumaa mehed kirjeldasid, kuidas vihma küll ei sadanud, aga vesi tuiskas hirmsasti, nagu oleks suur veekatel podisenud. Rannast ei paistnud poole kilomeetri kaugusel olevad laiud enam sugugi kätte. Ja loomulikult jäid nii sel kui ka järgmisel päeval seisma saarte parvlaevad.

Orkaan see oligi. Tuule kiirus ulatus kohati 35 meetrini sekundis. Elektri- ja sideliinid olid maas, puruks oli 4938 kilomeetrit elektri- ja 1283 kilomeetrit sidetraate. Tallinnal polnud enam muu riigiga ühendust. Aegnalt toodi hädalisi puhkajaid kopteriga ära.

Augustiraju viis 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, hävitas kolm miljonit tihumeetrit metsa. Kõige rohkem kannatasid Läänemaa ja Loode-Eesti. Toonane looduskaitseminister Heino Teder pani kõik rattad käima, et tormikahju kõrvaldada. Metsamehi tuli meile appi Ukrainast ja Valgevenest, aga saeveskitele jätkunud metsamurdu toormeks veel 1970. aastalgi.