Mõnele erandile vaatamata oli põgenemine siiski sama hästi kui võimatu, sest lähimatest asulatest eraldasid Vorkutat tohutud maa-alad.
Foto: Kollaaž (2 x Wikimedia Commons, Vida Press)PAKANE, SUNNITÖÖ JA NÄLG: Vorkuta laagrite ebainimlikud olud kustutasid ka mitme eestlase eluküünla
Karmikoelistesse Vorkuta sunnitöölaagritesse saadeti 1940-50ndatel sadu tuhandeid inimesi – osa neist ka Eestist. Kuna Vorkuta asub polaarjoone juures, on seda kirjeldatud ka „kohana, kus jääkarud kannavad vilte“. 1953. aasta suvel puhkenud ülestõus, milles oli oma osa ka eestlastel, tõi kaasa kinnipeetavate elu napi paranemise, ent lõplikult suleti orjalaagriks nimetatud paik alles 11 aastat hiljem.
1932. aastal Siberi põhjaosa äärealadele Komisse rajatud Vorkuta sunnitöölaagrite süsteem koosnes 17 erinevast osakonnast, mis jagunes omakorda väiksemateks laagriteks. Kümned tuhanded kinnipeetavad pidid karmis keskkonnas tegelema eelkõige kivisöe kaevandamisega. Töö, mida tehti sageli 40kraadises pakases, oli raske ning ohtlik, ent sellele vaatamata ei antud vangidele – kelle hulgas oli ka võrdlemisi palju eestlasi – võimalust hinge tõmmata. Sunnitöölisi murdis väsimuse ja nälja kõrval veel ka laagrites levinud haigused.
Kommentaarid (0)