Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas surm tuli Vaindloo saarele
Vaindloo (Stenskär) jõuab enamiku kõrvu ilmselt uudistest, kui mõni Vene lennuk seal minutiks piiri sirgeks lõikab ja meie välisministeerium Moskvale kurja noodi esitab. Eesti põhjapoolseimal saarel, 26 kilomeetrit rannikust, umbes 600 meetrit pikk ja 200 lai, käib ju ekskursante harva. Ega seal suurt midagi vaadata ole: Eesti madalaim malmtuletorn aastast 1871 ja 7,7 meetri kõrgune hiidrahn. Lähemast ajaloost on Vaindloo teada selle poolest, et saart ründas 1939. aasta pärastjõuluajal Soome õhuvägi. Kaks lennukit loopisid alla üheksa pommi, tuletorni seadmed tehti katki, majadel purunes aknaid, aga inimohvreid rünnakul siiski ei olnud.
Surm tuli Vaindloole 26. juulil 1959. Parajasti siis, kui Nõukogude Liit tähistas sõjamerelaevastiku päeva. Toona elasid seal kaks tuletorni valvamise-hooldamisega tegelevat peret ja mõned sideüksuse mereväelased, kes jälgisid laevaliiklust merel. Ühe pere isa oli mandrile sõitnud, kui ühel mereväelasel pea segi keeras. Ilmselt oli ta kõvasti viina võtnud, kui lasi maha ühe tuletornivahi pere koos nende kahe lapsega, mandrile läinud pereisa abikaasa ja kaks mereväelast. Ühe tuletornivahi kaks last jäid ellu ja saarele mitmeks päevaks üksi, kuni isa hüdrograafialaeval saarele naasis ja koletu kuriteo avastas.
Mõrvar oli istunud mootorpaati ja põgenenud Soome. Hiljem leiti tema paat sealselt rannikult üles. Tapja ise oli surnud.
Kommentaarid (0)