Foto: Panthermedia/Scanpix
Eesti
17. juuli 2021, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas inimene võib ikka olla nii nõnge ja lurnis

Mis jama pealkiri siin on, karjatab ilmselt osa lugejaid. Ei tunne ju paljud eesti keele kaugemaid soppe kuigi hästi. Ka mina kahjuks kaasa arvatud. Sõnaraamat selgitab meile, et „nõnge“ asendab tuttavat sõna „kangekaelne“, „lurnis“ ütleb aga omakorda, et oled silmakirjalik või kahekeelne inimene.

Kui Johannes Aavik 1934. aastal Tallinna Posti palvel arutles, milline on keel poole sajandi pärast, siis toetuti pealkirjas inimeste hämmastamiseks just neile sõnadele. Aavik oli muidugi ennustamisega ettevaatlik: kindlasti võib öelda, et keel on võrratumalt rikkamaks muutunud. Aga: „Eesti keel vajab veel väga palju uusi keelendeid.“

Frapeerima asemel öeldakse põrpima, arvas Aavik. Kuid pidi veel Rootsis pagulasena olles 1947. aastal selgitama: see tähendab tugevasti ja järsku tähelepanu äratamist, põrutamist ning sedagi, et „tal oli põrpiv sarnasus mu onuga“. Too sõna on tänini olemas, aga on igapäevakasutuses „rabama, rabavalt“ kujul.

Selles oli aga Aavikul õigus, et -is lõpp (luuletis, tervitis, iludis) kadus taandudes luuletuse, tervituse ja iluduse ees. Ning i-mitmuse võidukäiku aimas ta samuti õigesti ette. Tõsi küll – ü asendumine pisut eputava y-ga jäi paraku ära. See-eest aga kodunesid lahedalt relv, laip, roim, mõrv, reetma, evima, tõik ja paljud teisedki menukad sõnad.

Koolialguse teadmistekontrollis päritakse küll „miivise“ kohta, aga täiskasvanute seas on sõna naiivseid teadjaid vähe.