Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas hakati Eesti passe vormistama (2)
Oli 16. juuli 1992, kui kõik toona ilmunud Eesti ajalehed avaldasid uudisteagentuuri ETA teate: „Passiamet on alustanud Eesti Vabariigi passide alusdokumentide vormistamist, ütles passiameti peadirektor Linnar Liivamägi. Tema teatel tuleb passi taotlejal esitada rahvastiku arvestamise kaart, vormikohane avaldus passi saamiseks, sissekirjutuslehed, passipildid ning kviitung viiekroonise teenustasu maksmise kohta. Need, kes passi ka välispassina kasutada soovivad, peavad esitama kviitungi sajakroonise riigilõivu maksmise kohta. Liivamäe sõnul saab passi kätte 40 päeva pärast dokumentide esitamist. Eelisjärjekorras saavad passi kuueteistkümneaastased noored, kellel pole nn punast passi. Dokumendid tuleb esitada elukohajärgsesse passibüroosse, kust saab ka lisateavet.“
Esimene saadetis Inglismaa firmas Thomas de la Rue trükitud passe oli kohale jõudnud 1. juuni õhtul. Need olid sinisekaanelised. Tagumise kaane siseküljel olid omaniku andmed ja foto. Allkirjanäidis tuli passi kättesaamisel sinna ise kirjutada. Mingit masinloetavat koodi ei olnud ja andmete peale oli pandud kehvake kolme lõvi kujutisega kile.
Enne nonde ametlike passide jagamist oli Eesti Kongress juba 1991. aasta märtsis otsustanud välja anda Eesti Vabariigi kodanike isikutunnistused. Need nõndanimetatud Rumesseni passid trükiti Kanadas. Teadupärast jõuti neid jagada umbes 50 000 inimesele.
Kommentaarid