Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas vabanesid pantvangi võetud eestlased (2)
„Eile varahommikul rahvusvahelises ajakirjanduses kulutulena levinud uudis osutus tõeks: Liibanonis vabanes seitse, seal ligi neli kuud kinni peetud pantvangi,“ kirjutasid Eesti ajalehed 15. juulil kümme aastat tagasi, 112 päeva pärast seda, kui matkamehed 23. märtsil, üsna varsti pärast seda, kui olid (taas)sisenenud Liibanoni, rööviti. Samal päeval, 15. juulil 2011, olid jalgratturid juba erilennukiga kodumaale toodud.
„Mehed vabastati kella nelja ja viie vahel hommikul ning viidi Prantsuse saatkonda Beirutis,“ teadis Eesti Päevaleht. Seitsme Eesti ratturi röövijatega kontakti loonud info saamisest Saksamaa eriteenistustelt kulus vabastamiseni umbes kuu. Viimane kõne kõne kokkulepitud numbrile oli lühike: „Tulge neile järele!“. Varem olid nende vangistajad riputanud üles kolm videot, mida teraselt uuriti, kuid mingit kasulikku infot, mis võinuks viia ratturite vabastamiseni, neilt ei leitud.
Peamiseks huviks sai pärast pantvangivõtmise lõppu see, kas meeste vabastamise eest, mis toimus ju ilma püssipaugutamise ja erioperatsioonita, ka lunaraha maksti. Tollane peaminister Andrus Ansip ütles: „Valitsused lunaraha ei maksa!“ Ja tollane välisminister Urmas Paet lisas: „Ühisoperatsioonil (teiste riikidega) on alati mingid kulud ja neid oli ka seekord.“
Teiste riikide kogemus näitab, et lunaraha liigub vahemeeste kaudu ja valitsuste käed on puhtad.
Kommentaarid