Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti saadik Moskvast Rootsi põgenes (2)

„Juba Moskvas olin abikaasale tõotanud, et kui maandume kord Rootsis, siis suudlen selle maa pinda. Seda ma tegin. Oli reede, 13. juuli 1940.“ rääkis 1971. aastal ajalehele Välis-Eesti iseseisva Eesti viimase saadiku Venemaal August Rei abikaasa Therese.

Kui Tallinnas sai selgeks, et Rei kandidatuur peaministri kohale Ždanovile ei kõlba, oli saadik tagasi Moskvasse lennanud. „Ta teatas telegrammiga Eestisse, et tema ära kutsumisest avalikult ei teatataks varem, kui ta on saanud teha lahkumisvisiidid Moskva diplomaatkonnas veel ametis oleva saadikuna… Minu passis oli siis juba Rootsi viisa olemas. Mu mees sõitis saatkonnad läbi, jättis Rootsi oma viimaseks, kus ilma osakondi asjasse segamata tembeldas saadik isiklikult tema passi viisa. Meie lennupiletid Stockholmi telliti tavalises korras Inturisti kaudu. Rootsi poolt viseeritud diplomaatiliste passide omanikena ei olnud selleks mingeid vormilisi raskusi,“ meenutas Therese Rei.

Nad olid saanud kohad Rootsi lennukile, mis lendas üle Riia Stockholmi. Eraisikute passid ja viisad olid tühistatud, kuid diplomaatilise passiga lubati siiski edasi lennata. Paar tundi tuli närveldada lennujaama einelauas, siis olid sõjalennukid eest ära tõmmatud ja reis Stockholmi võis jätkuda.

Väliseestlaste seas peksti hiljem aastakümneid keelt, kuidas Reid ikkagi punasest põrgust tulema said. See tundus nii uskumatuna.