Toivo Tootseni mälestus | Poisteklubi suvelaager Punamägedes

Suvel lehvis Eesti Raadio poisteklubi sinepikollase triibuga lipp Punamägedes, seal toimus poisteklubi esimene suvelaager. Selleks ajaks oli poisteklubi rühmi loodud juba üle terve Eesti. Nüüd oli siis aeg kokku tulla.

Punamägede laager oli kuus kilomeetrit Kiltsist, kümme Väike-Maarjast ja oma 20 Tamsalust Vao sovhoosi maadel. Laagripaiga valis välja Heino Väli.

„Ma leidsin selle juba oma 25 aastat tagasi, kui ma olin ise paras poisteklubiealine jõmpsikas. Minu lapsepõlveaastad läksid mööda Kiltsis, siis sai ka siin ringi kolatud. Ilus romantiline paik. Kuna klubi on meil üle Eesti laiali, siis oleks kõigile mugavam, kui tuleksime kokku Kesk-Eestis.

Eks need lapsepõlvemaad on ikka muutunud ka. Punamäed on nagu olid, aga Kiltsi jõgi, mis oli väike nireke, on nüüd süvendatud.

Punamäge peetakse Eesti üheks vanemaks linnuseks. Kui mina jõmpsikas olin, räägiti niisugust juttu, et selle siinse jõe alt läheb üks salatee kuskile sinna Äntu järvede juurde. Salakäik, maa-alune käik. See oleks häbemata vahva, kui poisid nüüd tõestaksid ära, et kas see salakäik on või ei ole. Meie omal ajal sellele jälile ei jõudnud.“

Laager oli toredal kõrgendikul, mäel metsa sees. Mäe jalamil oli Kangro talu. See oli kahe korstnaga suur vana maja, otsas rehetuba. Peremees Kruusimaa oli mõnus mees, ta ei pahandanud, et suur seltskond tema valdustes trallab. „Hein on tehtud, laske aga! Mul on hea meel, kui mul on külalisi, kellega saab mõtteid vahetada. Suvel soojal ajal käib siin ikka kaunis tihti külalisi.“

Peremees rääkis, et see koht, kus laager asub, on Linnamägi. Paik ise aga kannab Punamägede nime. Esiisadest on see nimi juba jäänud. On see siis mingi ajalooline side olnud – et näiteks on mingi väejuhataja siin olnud sihukese nimega – seda ei osanud peremees ütelda. Aga Linnamägi – see vihjab küll linnusele. Siin olevat sõdinud ka rootslased ja eestlased. „Minu isa ja ema mäletasid, et rootslased käisid siin seda paika uurimas. Et siia olevat üks Rootsi kindral maetud oma kuldmõõgaga. Nad olid siin mõned nädalad otsinud, aga kas nemad leidsivad ka midagi, seda ei tea ütelda. Meie inimesed nende keelt ei teadnud.“

Seesama väike ojake, mis on maja taga, oli kunagi vana linnusekraav. Seal põhjas pidid veel vanad palgid olema. Vana tammi jäänused. Oja paisutati üles, et linnust kaitsta.

Suvelaagrid peeti ka edaspidi muistsete linnuste lähedal. Nii oli üks laager ka Rõuges Liinjärve ääres.

Igal rühmal olid kaasas oma telk ja tunnusmärgid. Aga rühmad nimetasime kohe komandodeks. Tahtsime erineda pioneeridest, kellel olid salgad, rühmad ja malevad. Vile ja fanfaari asemel kasutasime märguanneteks stardipüstolit – hoopis mehisem ja mõjuvam!

Juhan Saar on kirjutanud oma mälestusteraamatus „Valus naer“: „Meie soovisime kohe algusest peale luua rohkem skautlikku organisatsiooni. Pioneerid teatavasti käisid oma isade jälgedes, meie tahtsime, et poisid oleksid tõelised rajaleidjad ning leiaksid ise üles oma tee.

Iga komandot juhtis poiste enda valitud komandos ning kogu laagrit kamandas esimene komandos, kelleks valisime Lasteraadio poistesaadete toimetaja Leho Männiksoo. Igal komandol oli oma nimi. Mul on meeles, et figureerisid nimed nagu Musketärid, Sääsetapjad ning Hundikäpp. Viimane muidugi Heino Väli populaarse lasteraamatu järgi.

Üks komando ei saanud kuidagi komandost valitud. See koosnes meie oma poistest – minu Juhanist, Heino Väli Aadust ja Aino Lauri Peebust. Juhan ja Peep tahtsid mõlemad kangesti komandosteks saada, kuidagi ei raatsinud nad oma häält teineteisele anda, ja nad hääletasid mõlemad Aadu poolt, kes oli neist kasvult väiksem ja vaikse moega poiss. Komandosena oli ta aga tubli ja pani oma sõna maksma.

Mina hoolitsesin vanemkorrapidajana päevakava täitmise, korra ja rivi eest. Kui poisid olid üles rivistatud, pidid nad vastama küsimusele „Kas kõik on korras?“ ühel häälel „KOK!“ (Kaa-Oo-Kaa), mis tähendaski: „Kõik on korras!“

Kui midagi oli juhtunud ja kõik korras ei olnud, tuli vastata „KOP“ (Kaa-Oo-Pee), mis tähendas, et kõik on pahasti. Tõsi küll, selle hüüde viimast sõna tõlgendasid poisid kohe teisiti, aga ega see vastuse tähendust muutnud. „KOK“ kõlas ka poisteklubi laulus, mis valmis sealsamas Punamägedes. Sõnad tulid mul nagu iseenesest, sest meeleolu oli selleks ülimal määral sobiv. Viisi autor Arne Oit tuli ise laagrisse laulu õpetama ja lõpuks kõlas laul tema akordioni saatel saja poisi suust üpris kenasti ja vaat et võimsaltki.“

Laul algab sõnadega:

„KOK, kus kaardil valge laik

seal on me poiste paik.

KOK, süd, west ja ost või nord

meist kuuleb veel ükskord!”

Laagris oli kaasas RAMETO toimetuse administraator ja ülimalt hea akordionimängija Uno Elts, kes nentis lühidalt – lugu on mängitav. Nüüdseks on seda laulu lauldud koguni üldlaulupeol.

Nõnda me siis seal laagris elasime, kantseldasime poisse ja andsime neile parajalt vabadust, et nad endid ka ise kantseldama õpiksid, nagu Juhan targalt ütles.

Mina olin lauaülem, pidin hoolitsema, et meie kõhud oleksid korralikult täis. Toiduga ei olnud meil muret, selle eest hoolitsesid liha-, piima- ja leivakombinaat Rakverest. Degusteerimise sildi all tõid nad meile kõik, mida vajasime – uusi vorsti-, kohupiima- ja juustusorte. Juhtkonnale oli aga kaasa võetud tutvustamiseks uus õllevorst. Et selle degusteerimine ikka täielik oleks, lisandus vorstile ka paar kasti õlut. Selle komplekti hindamiseks eraldus Heino Väli terveks ööpäevaks oma telki.

Vao sovhoosiga tegime kokkuleppe, et poisid teevad sovhoosis pool päeva rohimistööd. Tasuks tõid sovhoosimehed meile terve sea. Õnneks juba lihakeha kujul. Toitu oli nii palju, et pärast laagri lõppu saime Heino, Juhani, Annese ja Lehoga veel meie korteris Sõlme tänaval päris korraliku järelpeo pidada.

Laager lõppes lõkkeõhtu ja tõrvikurongkäiguga. Tõrvikud valmistasime üpris lihtsate vahenditega. Lihakombinaadist saime sadakond tühja konservipurki. Poisid tegid metsas parajad tokid, nende otsa need karbid löödigi. Meie raadio Hõbehalli peremees Arno Ventsel andis läbitöötanud mootoriõli, sellega immutasime läbi takud, mis konservikarpidesse olid pandud.

Juhan meenutas oma mälestusteraamatus: „Kui saabus pimedus, siis süütasid poisid mäe all tõrvikud põlema ja marssisid rivis üles Punamäele. Pilt oli ilus ja romantiline, tuletades meelde muistseid aegu. Poolel teel poisid peatusid, et kuulata mäejutlust, mille Heino neile kõrge künka otsast pidas. Selleks puhuks olime temalt aegsasti rekvireerinud õllepudelid ning Heino kõne oli sobivalt suuresõnaline ja pühalik, mille deviisiks oli „Mees räägib meestele“.

Ülal mäetipus, tõrvikute ringis, võtsime vastu uusi liikmeid. Lõpuks viskasid poisid tõrvikud lõkkesse ning selle ümber käis laul ja trall pea hommikuni välja.“

Pildid

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=688065&_xr=608d84a0edc95

Kunagine laagripaik – Äntu Punamäe linnus, vaade põhjast.

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=389090&_xr=608d8153a0ca2 (võib ka muu olla)

Poisteklubi laul valmis sealsamas Punamägedes. Viisi autor Arne Oit tuli ise laagrisse laulu õpetama.