Eesti

Valve Raudnaski kolumn | Oli ajad, mil tuli jälgida viinerite müüki paiskamist (1)

VALVE RAUDNASK, 13. juuli 2021 12:16
AJASTU MÄRK: Defitsiidi tingimustes olid 1990. aastate alguses kasutusele võetud talongid kaitsevahend, et ka kohalikule elanikule midagi jääks.Foto: Teet Malsroos

Kui sa nõukaajal ei töötanud Valges majas ehk EKP keskkomitees, Toompeal või Viru hotellis, kus olid eripuhvetid, oli toiduhankimine, kui tänapäeva moodi öelda, raketiteadus. Millises poes ja mis kell võib vahukoort olla? Kas täna pannakse kuskil viinereid müüki? Kust saada purk rohelisi herneid? Õhtuks olid poed juba päris tühjad, seetõttu oli toimetuses või ükskõik missuguses kontoris alati keegi töö ajal kadunud. Kui uuriti, kuhu inimene läks, oli tavaline vastus: „Ah, ta läks toidujahile.“ Nagu oleks kiviaeg, kus jaht oli põhiline toiduhankimise viis.

Kõige masendavam, mis sinuga nendes toidusabades juhtuda võis, oli see, kui sink või vorst lõppes just enne sind. Harva läks keegi alistunult ära – ikka palus õnnetu ostja vaadata poe tagaruumi, rõhutades, et ta läheb haiglasse ema vaatama või tuleb tal sünnipäev, ja järsku üks jupp vorsti Lemmik siiski leitakse. Vahel leitigi. Enamasti mitte, sest siis oleksid teisedki sabasolijad lunima hakanud.

Kuidas on seotud toit ja käärid? Päris 1990. aastate alguses algaski toiduhankimine kääridest. Eestimaal elavad pered said laudlinasuurused paberipoognad, kuhu olid trükitud talongid võile ja suhkrule, jahule ja kohvile ning veel paljule muule. Lapsed lõikasid siis kääridega talonge lahti ja pereemad tõttasid nendega poodi. Talongid olid hädakäik Nõukogude Liidu lõpu ajal, kui vanad majandussuhted lagunesid ja uued alles tekkisid. Defitsiidi tingimustes olid talongid kaitsevahend, et ka kohalikule elanikule midagi jääks.

Talongid seati sisse Eestis, Lätis, Leedus ja vist kusagil veel. Baltikumi lähedal olevate oblastite rahvas oli ju harjunud siin toitu ostmas käima, kui kõik poed ja turud läbi kammiti, siis midagi ikka saadi. Mäletan ülikooliajast, 1960. aastatest, et kui sõitsin Tallinna–Pihkva rongiga ja Tartus maha tulin, trügis rongi meeletu mass vene naisi. Nad olid puhvaikades ja Tartust kokkuostetud toit oli suurräti või mõne muu sõlmega kokku seotud riidetüki sees seljas. See oli väga kurb vaatepilt! Sõjast oli ikkagi juba 15 aastat möödas.

Nüüd on poed paarkümmend aastat maast laeni kaupa täis olnud. Tõsi, esialgu sattus meie poeriiulitele ka päris kahtlast kaupa. Toiduseadus, mis pidi meie tervist kaitsma, võeti vastu 1995. aastal, aga kolme aasta jooksul ei suudetud (või ei tahetud) kehtestada korda, kuidas maaletoojatel silm peal hoida. Sealjuures oli toidukaupade importijaid vähemalt 600 ringis.

Nii sattuski meil müügile keekse, rullbiskviite ja tordipõhju, kus oli viis korda lubatust rohkem propüleenglükooli, mis võib esile kutsuda kesknärvisüsteemi häireid. Propüleenglükool hoiab ära hallituse tekke ja seetõttu oli keeks aasta hiljemgi nagu eile tehtud. Sellest ajast on meeles ka lugejakiri: „Ärge tooge sisse kanakoibi, mida oleks pidanud sööma minu vanaema!“

Nii nagu supermarketid on toidukaupa täis, on raamatupoodides riiulite viisi kokaraamatuid. Ka kodudes peaks kokaraamatuid juba küllalt olema, aga kui ilmub mõni uus ja huvitav, ostetakse see ikka ära. Kas endale või kingituseks. Kevadel oligi Apollo raamatupoodide müügitabelites esikohal Ragne Värgi „Minu magus köök. Koogid – lihtsad ja küpsetamata“. Seda tuli juurdegi trükkida, sest esialgne tiraaž müüdi ära mõne päevaga. Ka telekanalites on kokasaated üsna populaarsed, sest toit läheb igaühele korda ja seal esinevad kokad on sageli lisaks meisterlikule toidutegemisele ka võluvad esinejad.

Aga praegu on suvi ning supermarketitele ja e-kaubandusele on tekkinud vägev võistleja – turg. Suvel tulevad turule kodumaised maasikad ja kurgid, mis lõhnavadki nagu maasikad ja kurgid. Suvel saab tuttava mesiniku valgest kaubikust osta värsket mett, mis lõhnab kanarbiku või pärnaõite järele.

Suvel on veel üks hea toiduhankimiskoht – nimelt oma aed. Saagem üle rohelise kõrbe ehk nudiksniidetud muru ilust! Pange aiaserva lisaks supirohelisele näiteks paar vagu kartulit. Pole ilusamat lillepeenart kui õitsev kartulivagu! Elukirja Valgevene-reisil küll kuulsin, et Lukašenka keelanud suurteede ääres olevatele põldudele kartuli mahapaneku ära, sest sügisel on närtsinud kartulivarred inetud ega kaunista maastikku. Aga oma aias jõuab need ju ära koristada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee