Kui Wehrmachti 217. diviisi ooberst Wilhelm Ullerspergeri võitlusgrupp astus esimese Saksa üksusena 7. juuli pärastlõunal 1941. aastal Ikla piiripunkti lähedal Kiisal Eesti pinnale, et minna vastupanu kohtamata Kilingi-Nõmme poole, olid siinsed omakaitselased juba Tali, Saarde, Tihemetsa, Orajõe ja veel mitu valda vabastanud.
Omakaitselased kiirustasid järgmisel varahommikul Talilt Kilingi-Nõmmele, et Ullerspergeriga kohtuda. Kui kapten Raid küsis turskelt 47aastaselt ooberstilt, kas sakslastel on äkki vaja Pärnu vallutamisel abi, muigas ta vaid ja üles, et nad saavad ise hakkama. Eestlased võivad aga hoolitseda selle eest, et tagalas valitseks kord.
217. diviisi ülesanne oli Nõukogude 10. laskurdiviisi enda ees ajades Pärnu vallutada ja seda tehti veel samal päeval, kohates Reiu jõel ja Tahkuranna kiriku juures harva vastupanu. Kindral Georgi Žukovi käsk, et looderinde 8. armee peab minema Riia all organiseeritud taganemiselt üle rünnakule, jäi paraku segases olukorras vägedeni viimata. 8. juulil kell 14 pandigi armeegrupi Nord sõjapäevikusse kirja: Pärnu on vabastatud.
Ullersperger määrati Riia sõjakomandandiks. Küllap ta kahetses seda hiljem, sest võttis ju tema võimu ajal SD suurelt ette linna juutidest puhastamise. „Ma ei teadnud ega näinud midagi,“ kinnitas Strasburgis liitlaste kätte sattunud vahepeal kindralmajoriks tõusnud mees hiljem kohtus.
Kommentaarid