Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas elati Püha Nikolai kummardajate saarel (1)

Tõnis Erilaid, 6. juuli 2021 06:31
Foto: Aldo Luud

Eestile kuuluvatel Pihkva järve saartel elab hulk inimesi, teatab Tallinna Post 6. juulil 1930. Turistid pidid Petserist vankriga välja sõitma ja siis paadiga piki Piusa jõge ning järvesoppe teekonda jätkama, et Budovištše saareni jõuda.

„Neid kohti võib turistidele soovitada, kuid leivakott tuleb kaasa võtta, sest saartelt pole midagi saada peale kuivatatud tindikala,“ hoiatab Tallinna Post. Sääsed olla aga saarel hirmus suured. Nad küll ei hammusta ega ime verd, aga katavad ühtäkki suitsupilvena saared ning kõik majaseinad, aiad ja tänavad. Sama äkki kui tulid, ka kaovad.

„Budovištše saar on vaevalt paar kilomeetrit pikk ja üle poole kilomeetri lai, aga siin on ligi 100 elumaja. Siia on jäänud veel tükike vana „püha Venemaad“.

Eesti riik päästis nad kommunismi käest, kuid ei ole veel suutnud anda neile eestipärast ilmet. Maksab küll uus kalender, kuid keegi seda ei tunnista: pühi peetakse ikka vana järele. Saarerahvas on usklik, risti ette lüües paluvad nad järve pühakut Nikolaid.

Maksab veel seadus, et mees on härra ja naine tema ori. Seepärast peavad naised tegema ka kõiki raskemaid töid. Hobuseid neil ei ole. Kevadel, kui saarerahvas valmistab kartulimaad, siis on adra ees naine.

Jutustati, et keegi noormees, kes oma naist armastanud, toonud temale järvest vett ning kuurist puid, kuid sattunud kogu saare naeru alla. Saarerahva elukutseks on kalapüük,“ räägib Tallinna Post.