Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas eestivenelased võitlesid end välismaalasteks (7)

„Hommikused totaalselt pikad järjekorrad kodakondsus- ja migratsioonifiliaalide ees Endla tänaval häirivad tõsiselt Tallinna kesklinna liiklust. Peamiselt venelastest koosnev seltskond hakkab kogunema juba öösel kella kahe-kolme ajal,“ kirjutab toonane ajaleht Post 1. juulil 1996.

Loomulikult ei õnnestunud tuhandetel inimestel enam sel ega mõnel teiselgi päeval endale hallikaanelist välismaalaste passi vormistada. Suures hädas käisid migratsiooniameti töötajad suuremates ettevõtetes kohal, et seal halli passi saamiseks sooviavaldusi vastu võtta.

„Olen Eestis elanud 40 aastat. Võtaksin Vene kodakondsuse, kuid seal on järjekord veelgi pikem,“ kurdab Mihhail Endla tänaval Posti ajakirjanikule. „Tõepoolest, Filtri teel Vene saatkonna filiaali ees toimuv meenutab hirmuunenägu. Tuhanded inimesed seisavad kaks-kolm päeva järjekorras, enne kui saavad oma taotluse Vene kodakondsuse saamiseks (Vene riigi) ametnike kätte anda,“ käis ajaleht asja kontrollimas.

Tol suvel oli nii pingelised ajad, et kodakondsus- ja migratsiooniameti telefoninumbrid vahetati välja ja salastati, märgib Post.

Toompeal seisid piketid. Loosungitel nõuti: „Nõuame punaste (nõukogude) passide kehtivusaja pikendamist!“ ja „Nõuame piiriületamisrežiimi säilitamist (NSVL sisepasside omanikele) kuni 12. juulini 1997!“.

Asi oligi üle piiri Venemaal käimises, sest punase passiga ei lastud ju enam sinna.