Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kuumus toob inimestesse kurjust (3)

„Inimesed tunnevad õhupuudust, nende kõrvad helisevad ning lapsed nutavad seletamatutel põhjustel. Pikakarvaline kass lamab nagu lösakas ega ava silmi,“ kirjutas Mati Unt kuumadel päevadel 1999. aasta juunis ja tõrjus kohe kahtlusi, et oma loos peab ta salaja silmas hoopis öö läbi kestnud võitlusi riigikogus lisaeelarve arutamisel.

Unti korrates tahan minagi öelda, et EKRE äsjased ponnistused riigikogus ei ole kuumast ja kurjusest kõnelevale jutule andnud siin ridade vahele peidetud ainest. Olgu ka, et see, mis 22 aastat tagasi võimatu, on täna kuumal ajal millegipärast igati tipp-topp. Unt: „Oleks imelik mõelda, et mingid ammu töötatud eetilised põhiprintsiibid sõltuvad koha või aja soojuskraadidest…“ Aga kurja lill idaneb viljastavas soojuses nagu 1999. aasta kuumal suvel ja tänavugi.

FBI ütleb, et suvekuumus kajastub kuritegevuse statistikas. „On arvatud, et kuum õhk võimendab niikuinii eksisteerivat, aga peidetud agressiivset impulssi. Eriti õudne on olukord suletud autokabiinis,“ ütleb Unt ja toob näite filmist, kus Michael Douglas hullub, kui kuumaga piriseb esiklaasil kärbes. Emotsionaalne temperatuur on seotud ilmastiku seisundiga, nendib Unt ja lõpetab pahaendeliselt ühe tuntud romaani alguslausega: „Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest.“

Noormehele oli Dostojevski pannud nimeks Raskolnikov.