Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestit tabas rahuaja suurim õnnetus (1)

Soojal suvepäeval 15. juunil 85 aastat tagasi oli kell jõudnud tiksuda veerand üheteistkümne kanti hommikul, kui Männiku laskemoonaladudes Tallinnas kärgatas plahvatus ja kohe peale teine, võimsam, mis lõi tulesamba ja tossu kõrgele õhku.

Plahvatust olla kuuldud paarikümne kilomeetri kauguselgi. Igal juhul kuulis seda autoga parajasti Tondil Hallivanamehe kurvis olnud 3. diviisi ja Tallinna garnisoni ülem kindral Herbert Brede, kes esimesena kõrgetest ohvitseridest Männikule kihutas ja seal juhtimise enda kätte võttis. Põlema läks ju ka ümberkaudne metsane võsa ning tule levik laskemoonaladudele tuli ära hoida.

Õnnetuse ajal oli Männiku ladudes 177 inimest: töölisi, kordusõppustel olnud reservohvitsere ja vahtkonna sõdureid. Plahvatused algasid lähestikku seisnud puitseintega laadimistöökodadest ja purustasid ka laborihoone teisel pool raudteed. Surma sai kohe või hiljem 63 inimest.

Tohutu õnnetuse põhjus jäi täpselt selgitamata. Üleüldise arvamuse järgi oli mürske ümber laadinud tööline, tuntud joodik (parun) Karl Stackelberg visanud hooletult maha suitsuotsa ja sellest alanudki plahvatuste ahel. Kuid muidugi oli teisigi, kes rangest suitsetamiskeelust töökojas ei hoolinud.

Männiku plahvatus tuletas end meelde 2012. aasta mais, kui demineerijad leidsid karjäärist ühekorraga 15 tonni lõhkeainet. Arvati, et ju see kaevati maha pärast 1936. aasta õnnetust.