Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas taheti asutada poluvernikute klubi  

Tõnis Erilaid, 14. juuni 2021 00:04
Foto: Martin Dremljuga/Ekspress Meedia

Minusuguse põlvepikkuse poisikese jaoks oli maailm imelikke asju täis. Ühel päeval sõitis õuele korstnast suitsu ajav veoauto. Juht loopis selle ahju puukuubikuid. Mõne sain endale mängida. Siis oli kesktänaval kiledalt, mulle tundmatus keeles karjuv sitsikleitides naistering, mille keskel vaevles vargapoiss. Oodati miilitsaid.

Õhtul rääkisid vanemad inimesed köögis, et eks need poluvernikud olnud. Mõtlesid vist venelasi, sest ega tol ajal polnud nemadki tänapäevasest määratlusest kuulnud: poluvernikud olid Iisaku kandis vadjalastega segunenud venelased, kes võtsid omaks luteri usu, aga jäid venepärastele rõivastele truuks ja kõnelesid eesti-vene segakeelt. Nõmmelaste jaoks olid tol ammusel ajal vist kõik venelased poluvernikud.

Kui Stockholmi ülikooli eesti keele õppejõud Udo Schults 14. juunil 2001 Stockholmi Eesti Päevalehes (paar nädalat varem Tallinna ajalehes) teatas, et kavatseb asutada poluvernikute klubi, mõtles temagi laiemalt. Ütles, et saadab kutsed Vene päritolu eestlastele, eestistunud venelastele ning venelastele, kellele käib vastu Vene laiutamine ja keda – nii paradoksaalne kui see pole – võib pidada eesti rahvuslasteks. „Olen jah (ise) poluvernik, ja mul pole küünemusta võrragi häbi,“ vastanuks ta nüüd klassivennale, kes tegi toona Schultsi vanaema suhtes õela märkuse.

Eestisõbralike poluvernikute klubist polnud hiljem paraku suurt kuulda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee