Ahasveerus (keskel)
Foto: Vida PressTõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestisse tuli muinaslugu Ahasveerusest
Muinaslugu räägib: kui Kristus oli oma risti Kolgatale kandes väsinud, siis toetas ta selle korraks kingsepp Ahasveeruse maja räästa najale. Kingsepp tormas välja, hakkas tõrelema ja Kristust ära ajama, kes mõistis talle selle eest ränga karistuse. Ahasveerus peab igavesti maailmas ringi rändama.
Eestisse jõudis Ahasveeruse ehk Igavese Juudi lugu Paul Ariste andmeil trükisena Viljandis ühe Saksa raamatukese pea sõnasõnalise tõlkega 1884. aastal. Esmaspäev kirjutab 13. juunil 1932, et raamatu eessõna seob Ahasveeruse Eestiga: „Meie rahva seas räägitakse mitmel kombel ja viisil ühe nõndanimetatud Igavese Juudi üle… Korra olla teda koguni Tallinnas nähtud. Pikk halli habemega mees, vanad närused riided seljas ja katkised saapad jalas, hulkunud Tallinna ligidal ümber ja olevat seal end mitmel näidanud. Iialgi pole ta oma nime öelnud, ainult mõned uudishimulised olla seda linnahärradelt kuulda saanud.“
Ühes eestikeelses brošüüris saanud Ahasveerusest tuline kristluse kuulutaja. Lõpus küsitud: „Kas ei ole teist keegi Igavest Juuti näinud? Ta peab olema Eestimaalgi käinud, isegi Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Narvas. Ei tea, ehk hulgub praegugi kusagil ringi. Pange teda aga hoolega tähele. Ta olevat pikk, kuivetanud ja kandiline mees, selg küürus ja kepp käes…“
Ene Mihkelson pani praeguse sajandi alguses oma romaanile pealkirjaks „Ahasveeruse uni“.
Kommentaarid (0)