Täna möödub juuniküüditamisest 81 aastat. Õhtuleht taasavaldab 11.06.2021 ilmunud loo.
ÕL ARHIIV | JUUNIKÜÜDITAMINE 1941: siiamaani otsivad inimesed seletust, miks lähedane ära viidi, aga ei leia ega leia põhjust – seda lihtsalt ei olegi! (17)
„Juhan Peegel sai sõja esimesel päeval Värska sõjaväelaagris teada, et tema vanemad ja vanem vend on küüditatud. /…/ Pärast sõda tegi Peegel käigu, mida on tänapäeval raske uskuda. Ta sõitis oma emale Venemaale järele ja tõi ta tuhandete kilomeetrite tagant kodusaarele tagasi. Ainuke pisuke õigustus, mida tal oleks võimuesindajaile olnud võimalik öelda, oli oma rindemehe staatus.“
See lõik – pärit Tiit Pruuli kirjutatud järelsõnast Juhan Peegli raamatu „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ trükile anno 2009 – annab 1941. aasta küüditamise ning sellele järgnenu kohta rohkem vihjeid, kui esmapilgul arvata võiks.
Kõigepealt: uudis lähedaste äraviimisest jõudis sõdurile kohale erakirja vahendusel, arvestatava ajalise viivitusega. Võimud polnud just varmad oma repressiivtööst laialt kuulutama, veelgi enam, tundub, et küüditamist ei soovitud isegi oma arhiivi tarbeks eriti jäädvustada. Jah, õnneks on säilinud virnade viisi toimikuid, aga fotosid kasvõi 1941. aasta küüdivagunitest pole.
Selle artikli tarbeks illustratsioone otsides selgus, et lihtsam on leida värskeid ülesvõtteid ligi kolm ja pool tuhat aastat tagasi surnud Tutanhamonist kui juuniküüditamisest, mille kaasa- ja läbielanud on veel meie keskel. Tuli välja, et küüditamispäevadest on olemas paar ülesvõtet, mis on tehtud ühe Siberisse sõitnu poolt ešeloni vaguni aknast.
Kommentaarid