Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas raadiomuusika hädahüüded summutas

„Meie ranna-raadiojaam ei vasta tihti laevadele ja need peavad Helsingi kaudu oma hädast Tallinnale teatama,“ kurdab Esmaspäev 1928. aastal.

„Täitsa sobimatu on asjaolu, et Ringhäälingu saatejaam ranna-raadiojaama hoones asub. Meil ei lubata Ringhäälingu töötamise ajal sädesaatejaama tarvitada, sest see segavat Ringhäälingu muusika nautijaid,“ räägivad ranna-raadiojaama töötajad. „Laevad kutsugu Tallinnat kuipalju tahes, aga meilt ei tohita neile nii vastata, et nad meid kuuleks – segab Ringhäälingu „kundesid“.“ 

Kolm aastat hiljem võis Raadioleht lõpuks teatada, et hädast ollakse üle. „Kopli ranna-raadiojaam on nüüd rakendatud täielikult laevasõidu teenistusse. Siit levitatakse ilma- ja jääteateid laevadele kolmes keeles. Seda kuuldakse vaatamata väikesele võimele kõikjal eeskujulikult, ka mannermaal, nagu kinnitavad rohked kirjad Pärnust ja Peipsi rannalt jne. Neis räägitakse, et ranna-raadiojaam kostab paremini kui ringhäälingu saatja Lasnamäel.“ 

Maal olid asjad jonksu aetud, aga merel jäädi paraku maha. Raadioleht nendib, et paljudel laevadel polnud raadiost tol 1931. aastal veel lõhnagi.

Näiteks tuuakse Saksa aurik Riga, mis pidi Tallinna saabuma. Kardeti halba ning saadeti päästelaev Rigat otsima, kuid seda ei leitudki üles. Tükk aega hiljem selgus, et aurik oli jäänud Vindavisse (Ventspils) ilma paranemist ootama, aga neil polnud sellest teatamiseks raadiot.